Tore küll, aga kes teeb ära?

Eduka Eesti arvamuskonkursi võitis Ahto Lobjakas ideega luua loodusvarade käitamisest rahastatav investeerimisfond Norra naftafondi eeskujul. Lihtsamal kujul tähendaks see põlevkivi kasutamise maksustamist ühiskonna pika perspektiivi huvides, põhjalikumas variandis laieneks strateegilise loodusvara määratluse alla peale põlevkivi ka metsatööstus (nii riiklik kui eraviisiline), miks mitte ka turbakaevandus.

„Piiratud ressursside puhul on mõistlik mõelda tulevikule enne, kui lõpp juba paistab,“ märgib keskerakondlasest majandus- ja taristuminister Kadri Simson. „Seetõttu tasub plaan valmis teha ka selleks ajaks, kui põlevkivi enam ei ole või ei ole sellest võimalik enam elektrit toota.“ Simson toob esile, et peale Norra mõtlevad tulevikule ka teised naftariigid – näiteks Araabia Ühendemiraadid kehtestas sel aastal käibemaksu, et vähendada eelarve sõltuvust naftahinnast.

Lobjakas soovib, et fond oleks poliitikutele kättesaamatu kulutamiseks, kuid ometigi lubaks sellest keerulises olukorras teha juurdemakseid pensioni- või haigekassale, juhib Simson tähelepanu, ja meenutab, et alles eelmisel aastal tehti tugev lisasüst haigekassale, et ennetada võimalikku streiki. „Eelkõige peaks see fond aitama ennetada põlevkivi-järgse aja võimalikke negatiivseid mõjusid Virumaale,“ sõnastab Simson oma arusaama.

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo (SDE) tunnistab, et Lobjaka ideel on jumet. „Juba praegu toimib sarnastel alustel keskkonnaprogramm, mille raames kogutud keskkonnatasusid kasutatakse sihtotstarbeliselt, nt suunatakse ressursse veemajandusse, metsandusse, looduskaitsesse jm,“ räägib ta.

"Niisamuti tahame väljatöötatava Ida-Virumaa programmi raames hakata suunama piirkonnast kogutud keskkonnatasusid tagasi piirkonda, et tegeleda lisaks muule ka sotsiaalmajanduslike väljakutsetega, mis on tingitud spetsialiseerumisest kaevandamisele ja sellega seotud tegevustele," lisas Palo. Tema hinnangul ei oleks tänast tööjaotust arvestades mõistlik riikliku investeerimisfondi või muus vormis kehandi haldamine anda Eesti Pangale või selle juurde loodud üksusele.

Miks Talvik ei huilga?

Reformierakonna tulevane juht Kaja Kallas sõnab, et ka praegu kehtib “saastaja maksab” printsiip. „Põlevkivi puhul peaks arvesse võtma ka Euroopa suundi,“ arutleb ta. „Kuivõrd see on üks saastavamaid energiaallikaid, siis on selle kasutamine peagi liiga kallis. Ehk siis – kas sealt fondi midagi võtta olekski? Nii nagu ei saanud kiviaeg otsa kivide lõppemise tõttu, ei ole me ka põlevkivist tõenäoliselt sunnitud loobuma selle lõppemise pärast. Muide, mõned riigid on loodusvarade kasutamisest tuleneva kasu otse dividendina kodanikele välja maksnud.“

Vabaerakonna juht Artur Talvik on Lobjaka jutu suhtes positiivselt meelestatud, kuigi oleks temalt oodanud lennukamat, st utopistlikumat ideed. Mõtte poliitilise teostuse asjus on ta kolme riigikoguaasta tulemusel muutunud skeptiliseks. „Eriti skeptiline olen ma selle suhtes, et Keskerakond ja Reformierakond hakkaks ühiselt põlevkivile uusi makse või muid piiranguid peale panema,“ teatas Talvik. „Vastupidi. Nad leidsid kiiresti ühise keele, kui oli vaja põlevkivitööstusele makse vähendada ja kaevetingimusi leevendada. Sama vennalikult vähendasid nad ka raievanust ja muid raietingimusi metsanduses.“

Talviku meelest on võtmeküsimus, kuidas muuta küüniline poliitilise hetkekasu nimel tegutsemine kaugeleulatuva vaatega kogu Eesti kasuks poliitiliseks tegutsemiseks. Kui Lobjakas oleks oma ideele lisaks ka need lahendused välja pakkunud, siis Talvik huilgaks vaimustusest.

IRLi juht Helir-Valdor Seeder jääb Lobjaka ettepaneku suhtes tõrjuvale seisukohale. “Idee luua loodusvarade käitamiseks riiklik investeerimisfond Eesti Panga juurde tähendaks täitevvõimu kõrvale paralleelstruktuuri loomist ja bürokraatia ning riigiaparaadi kasvu, mis meie piiratud vahendite juures pole mõistlik,“ sõnab ta. „Lobjaka võrdlus meist kordades rikkama Norraga, kes võib endale lubada ka EL mittekuulumist, ei ole sobilik. Samuti on võrreldamatud globaalse tähenduse ja majanduspoliitilise mõjuga nafta ning Eestis leiduv põlevkivi ja turvas.“

Teedeehitusega nõus nagu üks mees

Teise koha võitis Kuldar Leis, kes näitas oma arvamusloos, kust saab raha võtta korralike neljarealiste maanteede rajamiseks. Selle suhtes on kõik Äripäeva kommentaaripalvele vastanud parlamendierakondade esindajad ühel nõul: tuleb teha. Muidugi, igatahes. Kes peaks tegema ja kuidas, siin lähevad hinnangud lahku.

Urve Palo nõustub küll maanteevõrgustiku väljaehitamise olulisusega, kuid väljapakutud lahendustes on tema meelest palju küsitavusi. Ta ütleb, et linnahalli ülesehitamisest ei ole eraettevõtlus huvitatud olnud, ja selle pärast on otsustanud oma õla panna riik. „Riigiettevõtete mahamüümine võib anda küll lühiajalist mõju, kuid pikemas plaanis oleks riikliku monopoli asemel eramonopol ja inimesed maksaksid nende ettevõtete pakutavate eluks vajalike teenuste eest kordades rohkem,“ arutleb ta.

Seeder väljendab IRLi toetust Leisi mõttele Tallinna-Tartu maantee kiiremini välja ehitada ja märgib, et IRLi investeerimispoliitika erineks kindlasti koalitsiooni eri osapoolte kompromisskokkuleppest. Samuti meeldib IRLile julgem äriühingute erastamine või börsileviimine, aga see peaks kandma siiski pikemaid eesmärke, kui ühekordne tulu teenimine. Seeder ei jäta kasutamata võimalust soovitada pensioni teine sammas vabatahtlikuks muuta ja sellest vabanevate rahaliste vahendid osalisest suunata Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamiseks.

Simson märgib, et kahjuks läheb tänase tempo juures aega, enne kui puuduvad 300 kilomeetrit kolmes põhisuunas valmivad. Kuid plaan on tema sõnul olemas ja riik valmis selleks ehituseks ka laenu võtma. Ta tuletab meelde, et valitsus tegeleb riigiettevõtete börsileviimisega: nii Tallinna Sadama, Eesti Teede kui ka EVR Cargo erakapitali kaasamisega on alustatud. „Tähtis on mõista, et me ei ole valmis müüma strateegilise tähtsusega riigiettevõtteid,“ täpsustab ta.

Mõistlik jutt, aga...

Kolmanda koha võitis Peeter Kungla, kes soovitas SKT asemel rohkem tarvitada rohelist SKTd ehk RSKTd, mis tähendab keskkkonnakahju mahaaarvamist majanduskasvust. Palo hinnangul võiks kaaluda selle kasutuselevõttu ühe makromajandusliku statistilise näitajana. Autori sõnum riigile aga jääb tema sõnul ebaselgeks. „Kogu arutelu on piirdunud RSKT mõõdiku ümber, kuid see ei ütle, kuidas RSKT näitaja on saavutatud,“ tähendab ta. „Täpselt samamoodi nagu kiire SKP kasvu võib saavutada mausoleumide, kullast kujude ja muude ehitiste rajamisega, nii võib ka rohelise SKT kõrge näitajani jõuda industrialiseerimisest loobudes. Vaevalt et kummalgi puhul inimesed õnnelikumad oleksid ja heaolu paraneks.“ Ka oodanuks ta Kunglalt selgemat vastust küsimusele, kes peaks vastutama hea RSKT näitaja eest.

Seedri meelest ajab Kungla mõistlikku juttu. „Ka praegused regulatsioonid nõuavad keskkonnamõjude igakülgset arvestamist,“ lausub ta, „aga indeks võiks komplekssematele ja pikemaajalistele mõjude hindamisele kaasa aidata. Tegelikult peaksime strateegilises planeerimises ja hindamises arvestama rohkem ka demograafiliste mõjudega.“

Kaja Kallas nõustub, et keskkonnakaitse on järjest olulisem. „Aga kuidas viia see arusaamine ka inimeseni tema igapäevaotsustes, kus ta otsustab eelkõige odavaima hinna alusel?“ küsib ta retooriliselt. Ja vastab ise: „See on paras pähkel.“

Kadri Simsoni meelest on idee huvitav ja vajalik, aga lihtne pole vastata küsimusele, kuidas leida tasakaal majanduse, inimkonna vajaduste ja looduse vahel. „RSKT asendaks praegu levinud lähenemist, kus enam nähakse kitsaskohti ja loodusteemadel rääkides pigem mustade toonidega emotsioone, mis eos välistavad, et enne suurte otsuste langetamist viidaks ellu piisavalt uuringuid,“ mõtiskleb ta. „Uuringuid kartes muidugi RSKTd rakendada ei saaks.“ Artur Talviku meelest hakkab RSKT tööle ainult juhul, kui kogu maailm seda sama meetodit kasutab.

Äripäev palus kommentaare ka EKRE liidritelt, kuid need jäid saabumata.