Ossinovski raudteekontsern vaatab lääne poole

Oleg Ossinovskil on rida firmasid, mille nimes on Skinest: Skinest Grupp, Skinest Rail, Skinest Finants, Skinest Ehitus...

Skinest Raili juhatuse liige Roman Zahharov selgitas, et Skinest Grupp kuulub täielikult Oleg Ossinovskile, kelle impeeriumi võib jagada laias laastus kaheks. Esimene on põhitegevus, mida esindab Skinest Rail. See on kontserni suurim osa. Teine osa on äri, mis ei ole seotud raudteega, näiteks Alexela, kinnisvara, tuulegeneraatorid, hüdroelektrijaamad.

Skinest Raili tegevuse võib aga jagada nelja rühma, millest igaüks annab 25% käibest. Esimene suund on vagunite müük, rendile andmine ja remont – praegu on kasutuses 8000 vagunit, kõik on antud rendile. Teiseks vedurite müük ja rent.

Kolmandaks on vagunite ja vedurite varuosade müük. „Müüme neid kogu maailmas, Mongooliast Skandinaaviani. Praegu näiteks vahetame Elroni elektrirongide rattaid – Šveitsi firma tarnis ebakvaliteetsed. Skinest Rail ostab rattad, paigaldab need Daugavpilsis telgedele ja tarnib valmis rattapaarid Elronile,“ ütles Zahharov.

Neljas suund on raudtee-ehitus, millega Skinest Rail tegeleb Lätis, Leedus ja Eestis. „Siinne suurim projekt on Rail Balticu esimese osa ehitamine. 50 kilomeetrit esimesest 150st, Poolast Kaunaseni, on meie ehitatud,“ lausus ta.

Järgneb intervjuu Roman Zahharoviga.

Majandusaruannete põhjal oli 2012. aasta teile parimate tulemustega, siis aga hakkas tulu kahanema. Miks?

Tegime mitu mahukat tehingut. Meie tulemusi mõjutavad vagunite ja vedurite suured müügitehingud. Üks vedur maksab kuni 5 miljonit eurot, mis tähendab, et kahe-kolme veduri müük avaldab tulemustele arvestatavat mõju. 2012. aastal müüsime üle tuhande vaguni.

2014. aastal algas kriis ja asjad ei läinud enam nii hästi. Firmad hakkasid kõikjal maailmas suurelt investeerima. Selle asemel, et osta uusi rööpaid, hakati remontima vanu. Selle asemel, et osta uut vagunit või rattapaari, hakati soetama kasutatuid.

Ja see ei olnud enam teie rida?

Oli küll, aga kasutatud asjade lisaväärtus on väiksem, mis tähendab, et kasumimarginaal samuti. Sellepärast tabas meid langus, mis kestis kuni 2017. aastani, kui me hakkasime jälle kosuma. Ma ei tea, kas saab öelda, et kasvasime kaks korda, kuid on täiesti kindel, et kasv oli märkimisväärne.

Tuleme tagasi riikide juurde, kus te tegutsete. Milline on nende osa käibes?

50% annab meile Baltikum, ligilähedaselt võrsetes osades. Mis puudutab ülejäänud 50%, siis eksisteerib müüt, nagu oleks meie põhiline äritegevus seotud Venemaaga. Tegelikult moodustab Venemaa turg kõigest 10–15% meie kogukäibest. Varem oli see osa suurem: 20–30%.

Skandinaavia osakaal on 5–10%. Saksamaa osa on esialgu väike, kuid arvan, et aastail 2018–2019 kasvab see umbes 10 protsendini.

Miks te tegutsete Horvaatias ja Poolas?

Oleme Poolas juba viis aastat ja tunneme seda turgu hästi. Horvaatias aga leidsime hea partneri, kellega asusime koos äri ajama. Niisugustel juhtudel koondub kõik ühe inimese ümber. Meie anname talle kapitali, tema aga peab oma aktiivse tegevusega teenima tulu.

Milline on riiklike ja milline eratellimuste osakaal?

Umbes 30% käibest moodustavad riiklikud tellimused. Raudteed kuuluvad igal pool riigile, see aga tähendab, et raudteede pealisehitised ja materjalid on seotud riiklike tellimustega. Kuigi leidub ka erafirmadest tellijaid, selliseid nagu Sillamäe sadam.

Kogu rendiäri on erakätes. Tõsi, riigifirmadele me vaguneid siiski müüme. Varuosade müügist on kolmandik seotud riigiettevõtetega, sest ka nende vedurid ja vagunidepood vajavad veeremi jaoks varuosi.

Millistes riikides teil äri läinud ei ole?

Me ei ole välismaal sulgenud ainsatki tütarettevõtet, kuid on riike, kus asjad on liikunud aeglasemalt, kui oleksime tahtnud – näiteks Ukraina, mille puhul on objektiivsed tegurid. Kohalik turg on alles kujunemas. Seal on väga raske äri teha. Puudub poliitiline stabiilsus. Kiievis on rahulik, kuid muudes piirkondades mitte.

Ukraina kuulutas Eesti hiljuti offshore-riigiks. Kedagi selle eest ei hoiatatud ja me saime sellest teada tagantjärele. Keegi ei saanud aru, mis toimub. Kuidas see mõjutab dividende, makse, laenuintresse? Seda ei suutnud keegi meile selgitada isegi Ukrainas kohapeal. Kuid hiljem muudeti see otsus ära.

Olete te Ukrainas korruptsiooniga kokku puutunud?

Niisugustes riikides käib asi nii: tuleb inimene ja ütleb: “Ma tunnen üht mõjukat inimest, kes aitab teil teie toodet müüa.” Kuid selliseid tüüpe ilmub välja nii palju, et nendega ei ole mõtet tegelda. Meie selles ei osale. Kui meil on edu, teeme seda ausalt.

Teie tulite firmasse 2014. aastal, Venemaa kriisi tipus. Millises seisus kontsern oli? Valitses paanika?

Ei olnud kriisi ega paanikat. Venemaa tellimused vähenesid umbes 20%. Sügisel langes rubla kurss euro suhtes 40 rublalt 60 rublale euro eest. Nägime langust ette ja maandasime rublatehingute riskid. Rubla kukkus, meie kurss aga püsis.

Mille toel toimus 2017. aasta kasv?

Üks 2017. aasta kasvu põhjusi peitus selles, et hakkasime müüma hakkepuitu. Meil on Leedus firma, millel on hakkepuiduga kauplemise litsents. See firma müüb seda börsil suurtele katlamajadele. Meie oleme selle äriga seotud üksnes tänu sellele, et meil on puiduhakkevagunid. Me teame, kust hakkepuitu osta, meil on vagunid, sellepärast me seda ka müüme.

Kasv oli kõigis ärisuundades: varuosad, vagunid, vedurid, raudtee-ehitus... Daugavpilsi veduriremonditehase käive suurenes 75%.

Aasta-poolteist tagasi kirjutas Oleg Ossinovski, et Läti võib jääda ilma ühest 150aastase ajalooga ettevõttest. Jutt käis Daugavpilsi veduriremonditehasest. Milles oli asi?

Rubla devalveeriti 2014. aastal. Vahepeal maksis üks euro 100 rublat. Peaaegu kõik, mida Daugavpilsi veduriremonditehas tegi, läks sel ajal Venemaale, järelikult tuli ka sissetulek rublades. Omahind aga oli eurodes. Kui konverteerida euro sellise kursiga rublasse, muutud automaatselt kallimaks kui sinu Vene konkurendid.

Tehas hakkas tootma kahjumit. Otsustasime võtta uue suuna läände. See on aeglane protsess: tuleb saada sertifikaadid, litsentsid. Järgmise sammuna tuleb end nähtavaks teha. Selleks hakkasime osalema rahvusvahelistel näitustel. Tulid tellimused Soomest, Poolast, praegu tuleb suur tellimus Saksamaalt.

Miks te tehase välja ostsite?

Tehase aktsiatega kaubeldi Riia börsi lisanimekirjas. Neist 49% kuulus meile. Üks suhteliselt suur aktsionär oli Spacecom, kellele kuulus 25%. Väikeaktsionärideks oli umbes 500 füüsilist isikut.

Olime aktsionäridest ainsad, kes pidasid tehast kõik need aastad üleval. Andsime laene, maksime palku. Nägime perspektiivi. Meie peaeesmärk ei olnud tehast välja osta, vaid see börsilt ära viia. Seaduse järgi pidime tegema väljaostmise ettepaneku kõigile aktsionäridele.

2017. aastaga jääb tehas kahjumisse. Aga selleks aastaks plaanime juba kasumit.

Venemaal ehitusfirma juhtimine õpetas palju

Roman Zahharov on sündinud Eestis, kuid töötas vahepeal kolm aastat Moskvas ehitusfirma juhina. „Sellist kooli ei oleks ma saanud kusagil mujal,“ ütleb ta.

Venemaa on tema sõnul väga konkurentsitihe ja intensiivne turg. „Kõigil on väga vähe aega. Kokkulepped tuleb sõlmida kiiresti, rääkida konkreetselt. Erinev äridünaamika. Sealsed inimesed on teistsugused ja mitte lihtsad. On juhused, kui minuga kohtumisele tulnud inimestel olid päikeseprillid ees. Pead läbirääkimisi, aga silmi ei näe,“ kirjeldab Zahharov.

Ta räägib, et kohanes Moskvas suurprojektidega. Selles linnas tuli otsustada ja tegutseda kiiresti. „Eestis oleks sellise rütmi suutnud tagada üksnes Skinest. Olin eile Leedus, eelmisel nädalal Poolas, nädala pärast sõidan Horvaatiasse. Meie firmal on väga lai geograafia, erinevad suunad ja kliendid. Me ei karda omandada uusi asju, pole mingisugust rutiini. Sellepärast tulin täiesti teadlikult Oleg Ossinovski juurde. Ja ma ei ole seda kahetsenud,“ lausub ta.

Zahharov ütleb, et on juhina pigem kontrollija, aga tunnistab, et kui kontrollida liiga jõuliselt, siis firma ei arene. „Kui sa võtad kõik protsessid enda peale, saab sinust paratamatult firma arengu pidur,“ ütleb ta.