Investorid hoiavad osa püssirohtu kuivana

Mulle meeldib käia seal, kus koguneb kaasinvestoreid laiast ilmast, sest selle järgi, kas rahval on suunurgad üles- või allapoole, panen paika, mida nad praegu elult ootavad. Boonus on see, kui kohal on kõikide investeerimissuundade esindajad, sest siis ei teki seda hirmu, et aktsiainvestorid üksteisele takka kiidavad, samal ajal kui ühisrahastajad kuskil nurgas muremõtteid hauvad, sest nemad näevad midagi, mida teised veel ei näe.

Sedapuhku oli nägu naerul kõikidel: kinnisvarausku rahvas rääkis kui ühest suust, et nad on viimasest kriisist nii palju õppinud ja nüüd oskavad riske niimoodi hallata, et oskavad teenida nii majanduse tõusu kui ka languse ajal. Aktsiainvestorid rääkisid aga, et isegi kui nad kriisi kardavad, on nad oma varad pigem turvalisematele turgudele paigutanud, kuid rahasse ikka päriselt tõmmata pole tihanud.

Vaid ühisrahastajate suust kostis tihedamalt seda juttu, et raha hakatakse portaalidest rohkem välja tõmbama. Ei saavat seal enam vanaviisi toimetada: ebaefektiivsusi, mida nutikamad vennad ära kasutama on harjunud, on vähemaks jäänud, intressid on alla tulnud ja kui ikka kogu aeg taotakse, et nüüd on justkui mingi buumi tipp kätte jõudnud ja nüüd tuleb seda riski ikka väga hoolikalt valida.

Mul oli väga hea võrdlusmoment ka Warren Buffetti aktsionäride koosolekuga, kuhu massid kokku tulid. Kui sinna lähevad pigem soliidses eas investorid, siis investeerimisfestivali-eestlased olid nooremapoolsed, rõõmsad, heas vormis, tandemis kaaslaste-väikelastega ning nautisid elu täiel rinnal.

Metsavahel jooksid lapsed-loomad, palju tehti juttu vaimsusest - täielik idüll, mis, ma arvan, oleks Buffetti enda ka kadedaks teinud. Tabasin end mõttelt, et kas näengi siin praegu Eesti jõukama keskklassi teket? Ja lootsin, et kriisi-iilid neid sellelt maastikult ära ei pühiks.

Iseäranis hea meelega tegin juttu teiste aktsainvestoritega. Ja vahi imet, sain kriitikat kohe kahelt rindelt: ühe koolkonna esindajad leidsid, et olen liialt riski võtnud, portfellis on liiga palju üksikaktsiaid ja fonde on kahetsusväärselt vähevõitu. Teistele jäi silma, et mul on kontol mõttetult palju vaba raha.

Lisaks hurjutas mind äsja Äripäeva veergudel viimastel aastatel Balti turult pöörast tootlust teeninud investor Madis Müür, kes leidis, et olen muutunud liiga alalhoidlikuks ning jätnud mitu head kasvuvõimalust kasutamata.

Olen ikka olnud seda meelt, et kartul peab keldris ja raha kontol olema, aga viimase aja turutõusud on mulle palju kriitikat toonud. Aga siis meenub mulle vana ütlus, et enne kriisi ei tule, kuni ka viimane pessimist on optimistiks ümber muundunud ja raha suurelt vasakule ja paremale panustama hakkab.

Suurt optimisti veel niipea minust ilmselt ei saa. Kuigi tuleb silmas pidada, et praegu on mu vaba raha osakaal märkamatult taas vähenema hakanud ja ajalooliselt on minu rahapuhver olnud pikalt oluliselt suurem. Ehk olengi enda teadmata see kriisikuulutaja?