Toidutootjad sõdivad kastide pärast

"Need asjad nipsust ei käi," ütles toiduliidu juht Sirje Potisepp, kelle sõnul prooviti juba aprillis öelda, et alates konkreetsest kuupäevast, ühe kuu pärast, peab minema ühesuguste kastide peale üle.

"Nii need asjad päris ei käi," kordas ta.

Teine tootjaid ühendav liit põllumajandus-kaubanduskoda tahab, et tarnijatele võimaldataks mõistlik üleminekuaeg, mis võtab arvesse tarnija investeeringu suurust ega oleks vähem kui kaks aastat.

Kaupmeeste liit ehk siis suured jaeketid on ühtlustatud suurusega kaste kõigile toidutoodetele soovinud rakendada juba aastaid, nende hinnangul pakuks see majanduslikku kokkuhoidu ja ka keskkonnasäästlikku lähenemist. Eesti suurima poeketi Coopi juhi Jaanus Vihandi sõnul on praegu teema põhjalikuks kommentaariks veel toores, kuid standarditest saadav sääst võiks ulatuda tarneahelas kolmandikuni.

"Milleks seda üldse teha? Osaliselt samal põhjusel, miks on kehtestatud standard kilogrammi, kilomeetri ja liitri jaoks. Või antud valdkonnas kitsamalt EUR-aluse standard. Efektiivsus ja kokkuhoid eri mõõtude vaheliste konfliktide vähenemise arvel, oluline loodushoid ühekordselt kasutatava pakendimassi vähendamise läbi," rääkis Vihand.

Ühistaara ringluse skeem on iseenesest lihtne. Eestis ja Baltikumis tegutseb sellega suurelt Bepco OÜ, mis on standardsete kastide kasutamise juba paljude kettidega kokku leppinud. Sama standardi järgi valmistatud kastides viivad tootjad kauba logistikakeskustesse, sealt sõidavad need poodidesse, kust Bepco kastid kokku kogub, ära peseb ja uuesti tootjatele viib.

Vihandi sõnul on paljud tootjad veendunud, et tegu on hädavajaliku standardiseerimisega. Ka tootjad möönavad, et need, kes on uuele süsteemile üle läinud, on pakutava teenusega rahul. "Bepcoga ei ole selles mõttes probleemi, et ta pakub teenust ja teenus ei ole halb," rääkis EPKK juhatuse liige Tiina Saron. "Nad tagavad, et ettevõtjal on igaks juhuks sobiv arv kaste ja ta toob kastid pärast puhtana tagasi. Küsimus tekib siis, kui järele jäävad ainult Bepco kastid. Sest Eestis keegi teine seda teenust ei paku," ütleb ta.

Küsimusele, kas tootjad kardavad, et ühtsest taararingist tuleb monopoolne kiht nende ja jaekauplejate vahele, aga kulud tuleb lõpuks kinni maksta tootjatel, vastas Saron, et ta mitte ei karda, vaid nii see ongi. "Kui jaeketid teevad nõude, et kasutama peab ühe kindla taaratootja toodangut, siis see ei ole aus kauplemistava, seda enam, et taarapakkujal ei ole konkurente," ütleb ta.

"Absoluutselt jagame seda muret," toetas Potisepp, kelle sõnul on eesmärk õilis ja ühine, et tuleb proovida võimalikult palju standardiseerida ja tuua efektiivsust ja vähem kulusid. "Aga kui tegemist on ühe monopoolse ettevõttega, siis seal tekib mitu küsimust, näiteks see, kus on kindlus, et rendihind ei tõuse," lisab ta.

Vihandi rõhutas seevastu, et tegu ei ole ühe konkreetse hankija valikuga, vaid standardite kirjeldamisega, mille kehtestamise järel saab turule tulla ka teisi sarnaseid teenusepakkujaid. "Nii nagu täna on palju ettevõtteid, kes EUR-standarditele vastavaid aluseid toodavad," tõi ta võrdluse.

Bepco juhatuse liige Margus Ärm lisas, et suurte hinnatõusudega ei oleks nõus ka jaekaupmehed, sest see tõstaks paratamatult ka letihinda. Ühtegi muud eelist Bepcol ei ole, kui see, et nad on turul esimesed.

"Meil on registreeritud tööstusdisaini lahendused, visuaalselt täpselt samasuguseid kaste toota ei või, aga mitte ükski ettevõte ei saa patentida neid mõõte, mille järgi kastid omavahel kokku peavad sobima," rääkis Ärm. "Me oleme nõus ka 20aastase lepingu sõlmima, kus on täpselt kirjas, kuidas hind tõusta võib," lisas ta.

"Mitmes toidutootmise ettevõtetes on tootmine täielikult automatiseeritud, see tähendab, et tooted valmivad ja pakendatakse transportimiskastidesse liinil. Bepco OÜ pakutavad kastid ei sobitu kõikidele tootmisliinidele ning kõiki tooteid ei saa ühistaarasse ladustada. Ka tõid liikmed välja, et pehmete toodete pakendamisel – kohupiim, kohukesed, soojalt pakendatud või – võivad tooted kaotada kaubandusliku välimuse, sest standardkasti kuju ei sobitu ettevõtja tootega," märkisid põllumajanduskoja liikmed.

Üks põhilisi muresid tootjate poolel on seotud süsteemide ümberehitamisega. Võimalike maksumuste puhul on prognoosid erinevad ja varieeruvad vähemalt kümme korda. Põllumajandus-kaubanduskoda ütles, et investeeringu suurus uude pakendamisliini on ühe ettevõtja sõnul umbes 1,5 miljonit eurot. Potisepp lisas, et ühe piimatööstuse hinnangul võtavad tehnoloogilised investeeringud 1 miljon eurot.

Margus Ärm Bepcost märkis, et nemad on loomulikult täpselt jälginud, kui suureks need kulud nende klientide juures on läinud. "100 000 eurot maksis Kruuda Tere piimatööstuses ja siis ta ostis ka pesumasina, mida vaja ei läinud," ütleb ta. Aga ka 100 000 eurot maksimaalse kuluna arvestades on uus süsteem tema sõnul suuremas pildis ja muude kulude kokkuhoiu eesmärgil enam kui tasuv.

Kui Potisepa sõnul on tootjatel ka küsimus, kas Bepcol on üldse võimekus piisavalt palju kaste turule tuua, siis Ärm kinnitas, et uued kastid valmistatakse kokkulepitud üleminekuaja jooksul ja juba praegu on ettevõttel Baltikumis poolteist miljonit kasti.

Põllumajandus-kaubanduskoda on murega pöördunud ka mitme ministeeriumi ja konkurentsiameti poole. Koja liikmete hinnangul võib pakendi ringlusest saada veel üks vahekiht, nagu seda on praegu logistikakeskused.

"Logistikateenus maksab ettevõtjale keskmiselt 10% ringluskäibest, see on mitu korda suurem kui ettevõtja enda transport. Lisaks sõidavad kaubad tihti ühest Eesti otsast teise ja tagasi, sest kaup peab läbima logistikakeskust. Ühistaara teenuse puhul luuakse kaupade logistikateenuse keskuse juurde ka taara logistikateenuse keskus," seisab kirjas.

Aastaid standardiseeritud kaste arendanud ja nende ringlusteenust pakkuva Margus Ärma sõnul on sellisest lähenemisest lausa kahju. Kui võtta 200 tarnija ja 200 kauplusega võrgustik, siis vahelao puhul pääsevad osalised aastas 416 000 sõiduga, kui iga tarnija viib igasse poodi oma kauba, siis on 10,5 miljonit sõitu aastas.

Toiduliit loodab edaspidi ühise keele leida kaupmeeste liiduga töörühma luues, koda seevastu pöördus murega ka konkurentsiametisse. Küsimuse peale, kuidas konkurentsiamet seda probleemi näeb, vastatakse, et nad ei saa kommenteerida, sest ameti poole on sellel teemal pöördunud ka kaupmeeste liit.

Lisaks märkis koda, et ebaausa kaubandustavana on levinud praktika, kus jaekaubandus on kehtestanud kaubaaluste kaoprotsendi, mis tarnijal tuleb iga kuu kinni maksta ja kaubaaluste maksustamine on muutunud osale jaekaubandusettevõtjatele lisaäriks.

Konkurentsiameti hinnangul ei ole konkurentsiõiguse kontekstis nimetatud tegevus problemaatiline, kuna ükski kaubanduskett ei ole turgu valitsevas positsioonis ning pole märke, et sellises tegevuses oleksid jaeketid kokku leppinud.

Jaanus Vihand seevastu tahab kindlalt ümber lükata väite, nagu oleks kaubaaluste maksustamine muutunud jaekaubandusettevõtjatele lisaäriks. Tema sõnul on tegu linnalegendiga, mis on korduvalt tõenduspõhiselt ümber lükatud.