Danske vilepuhujat süüdistatakse kahepalgelisuses: ta ei ole kangelane

“Ühest mehest tehakse kangelast, ei midagi muud. Ju on vaja meie aja kangelast. Las Wilkinson siis tunneb ennast kangelasena,” ütles Danske siseeluga pikalt kursis olnud inimene, kelle hinnangul kiidetakse Wilkinsoni asjatult.

Äripäevale kirjeldati, et vilepuhujal oli enne Danskest lahkumist sekeldusi olnud. Viidati, et Wilkinson sai kahtlaselt kliendilt hinnalise kingituse ja et ta kaitses väidetavalt ühte rahapesukahtlusega klienti, kui pank tahtis tema konto kinni panna.

Tegemist oli firmaga Lantana Trade LLP, mille tegelikeks omanikeks peetakse Venemaa luureteenistust FSB ja president Vladimir Putini nõbu, kuigi Kreml on seost eitanud.

Sellest, et niidid viisid Putini perekonnani, kirjutas Taani ajaleht Berlingske veebruaris. Pärast loo ilmumist teatas Eesti finantsinspektsioon, et oli Dansket Lantana eest hoiatanud.

Putini lähiringiga seostatud ettevõtteid oli panga hingekirjas peale Lantana Trade’i veel – koondnimetuse Lantana sai lõpuks paarkümmend ettevõtet, mis jagunesid mitme suhtehalduri vahel. Lantana Trade’i teenindamine maksis ühele haldurile töö pangas, aga vilepuhuja Howard Wilkinson lükkas Lantana tõttu veerema lumepalli, mis pea neli aastat hiljem tõi avalikkuse ette rahapesu Danskes.

Tööta jäänud suhtehaldur lahkus pangast aastaid tagasi. Tema nimi kerkis taas üles, kui Putiniga sõjajalal investor Bill Browder saatis sel suvel prokuratuurile kuriteoteate, milles nõudis Danskes käinud rahapesu uurimist. Browder nimetas inimesed, kellele peaks rahapesu kohta teravaid küsimusi esitama. Teates reastatud panga töötajate hulka sattus ka neid, kes kahtlaste klientidega kokku ei puutunud, kuid nimekirjast vaatas vastu haldur, keda panga varasemad töötajad siiani mäletavad: Olga Tšetverikova.

Ühe allika teada töötas ta pangas kaheksa-üheksa aastat, tema oli ka see, kes vastutas Lantana Trade’i eest.

Lantana Trade sattus 2013. aasta suve lõpus pangasisese kontrolli hambusse. Selgus, et firma kohta pole vajalikke dokumente. Seejärel taheti läbi kammida kogu Tšetverikova töö. Asi liikus järelkontrolli, milleks oli loa andnud toona majast ära olnud panga juhti Aivar Rehet asendanud juhatuse liige Tõnu Vanajuur. Viimane praegu teemat ei kommenteeri.

Panga siseeluga kursis olev inimene meenutas, et järelkontrollis tuli välja veel vigu. Viimane piisk karikasse oli majja saabunud info Lantana Trade’i seosest Putiniga.

Lantana Trade tõstis lärmi, kui ettevõtte konto blokeeriti. Firma esindaja nõudis silmast silma kohtumist – tavaline Vene äritava stiilis “meil on vaja rääkida”, märgiti Äripäevale.

Kliendiga ei saanud Moskvas kokku Tšetverikova, vaid teine töötaja. Ta mõistis kiiresti, et midagi on valesti. Firma esindaja jutustas kaupade vahendamisest, aga detaile ei teadnud. Vestlus lõppes esindaja ülestunnistusega, et on hoopis finantsvahendaja. Konto taasavamine ei tulnud kõne alla.

Peale selle astusid Tallinna kontori ustest sisse inimesed, kes panga töötajaid ähvardasid – tegu oli sama juhtumiga, millest Äripäev juba mullu novembris kirjutas.

Tšetverikova pidi minema mitmele inimesele aru andma. Kõlasid täpsustavad küsimused, aga Tšetverikova oli sisuliselt vaikinud. Ta pakkis asjad, tema karjäär Danskes sai otsa.

Kuidas mäletab olukorda Tšetverikova ise, seda ei tea. Äripäeval ei õnnestunud Tšetverikovalt kommentaari saada ei telefoni, e-kirja ega Facebooki kaudu. Tema ekskolleeg kahtles, kas Tšetverikova tahab küsimustele vastata. “Arvan, et Olga lihtsalt ei julge.”

Kuigi Putini lähiringiga seostatud firma oli Tšetverikova portfellis, ajas ettevõte asju ka Danske Marketsi osakonnaga. Räägitakse, et osakonda vedanud Wilkinson oli kolleegidega kohtumisel firma konto sulgemise vastu protestinud. See muutus, kui ta kuulis seosest Putiniga.

“Väärtpaberipositsioonid pidid lahti olema, midagi oli börsilt kas laekumas või oli vaja midagi osta,” oletatakse, miks Wilkinson protestida võis. Samas tõstatab see endise töötaja jaoks küsimuse, kas Wilkinson on kahepalgeline. “Ta kaitses klienti ja pidas halvaks neid, kes tahtsid kliendist lahti saada, aga teisalt on nüüd kõige puhtam mees üldse.”

Danske Tallinna kontoris oli inimesi, kes nõudsid Aivar Rehelt 2013. aasta sügisel, et Wilkinson majast kliendi kaitsmise pärast lahkuks. Rehe “lubas alguses suure suuga, et see mees ei saa majas olla”, aga talvel laiutas käsi – Wilkinson allub otse Kopenhaagenile ja sai vahepeal vilepuhuja kaitse. Meenutuseks, Wilkinson tegi esimesed teated rahapesu kohta Taani 2013. aasta detsembris.

Wilkinsoni mõistmine on mõnele keeruline. “Firma tausta ta ei teadnud, aga tegi suure hurraaga äri. Arvan, et Tšetverikova jäi väga julmalt hammasrataste vahele. Ta lasti lahti, kuid Wilkinson andis info otse edasi. Kasutas seda kilbina ja nii ta purjetab,” räägitakse ja lisatakse: “Pärast seda tuli audit Taanist sisse, kuigi üks oli just olnud. Võeti asjad, mindi tagasi ja öeldi, et kõik on pahasti.”

Miks Tšetverikova oma portfelli kuuluva firma tausta ei teadnud? Või siiski teadis? Nendele küsimustele ei andnud Äripäevaga vestelnud allikad selget vastust.

Küll soovitas üks ekstöötaja Taani kontoril peeglisse vaadata. “Kopenhaagen oli ju kõigega kursis. Kord kvartalis käis Rehe seal vaibal ja muudkui raporteeris,” ütles ta. “Nad teadsid väga hästi, kust raha tuleb.”

Wilkinsoni kaitsja, vilepuhujate õiguste eest võitlemisega tuntust kogunud Ameerika advokaat Stephen Kohn lükkas süüdistused ümber. Tema sõnul laimatakse Wilkinsoni nagu sageli teisi vilepuhujaid. “Nendel, kes on valesti käitunud, ei ole palju alternatiive – nad tulistavad sõnumitoojat,” lausus Kohn. “See on ka põhjus, miks paljud potentsiaalsed vilepuhujad vaikivad.”

Kohn ütles, et Wilkinson polnud otsustaja, kontode kinnipanemine oli rahapesu tõkestamise üksuse, suhtehalduri ja tema ülemuse otsus.

Wilkinsoni süüdistatakse ka muus. Majas liikus kulutulena jutt, et Wilkinson võttis ühelt firmalt 2013. aasta jaanuaris vastu tavalisest kallima kingituse. Kui muidu tõid kliendid mitteresidentidega tegelenud halduritele veine ja konjakeid, nii et kapp oli pudelitest pungil, siis Marketsis töötanud Wilkinson sai kingituseks iPadi.

Kohn kirjeldas kingituse lugu. Wilkinson ja suhtehaldur kohtusid nn Lantana kliendiga ja kohtumise lõpus andis klient mõlemale kingituse. Oma laua juurde jõudes Wilkinson avas selle. Vastu vaatas iPad, mille väärtus ületas kingituste lubatud rahalise piiri. Wilkinson saatis kirja Aivar Rehele ja teisele panga juhtivtöötajale, küsides nõu, mida kingitusega teha.

iPad seisis Wilkinsoni laual mitu nädalat. Vastust polevat tulnud ja lõpuks müüs Wilkinson iPadi maha, raha annetas Tallinna lastehaigla fondile. Fondi juhi Inna Krameri sõnul tegi Wilkinson 2013. aasta veebruaris neile ülekande 350 eurot.

"Juba kingituse vastuvõtmine ei näita midagi head. Alati saab keelduda. Kahtlase kliendi kingituse annetamine ei muuda juhtunut heaks," kommenteeris ekskolleeg.

Seevastu The Wall Street Journalis ütles Wilkinson, et aimas halba juba aasta varem, kui noor suhtehaldur palus enne puhkust abi Lantana Trade’i paberitööga. Firma andmed polnud Wilkinsonile loogilised, kuid panga sisekontroll lubas asja korda ajada. Aasta hiljem kuulis ta Lantana konto sulgemisest kahelt panga töötajalt. Kui ta hiljem firma andmetesse süvenes, nägi ta ikkagi probleeme ja puhus vilet.

Oponendid teevad Wilkinsonile etteheiteid, aga juriidiliselt on eelis Wilkinsonil. Inimõiguste ekspert Kari Käsper tõdes üldiselt kommenteerides, et vile puhudes pole eriti tähtis, kas vilepuhuja oli ebaseadusliku või ebaeetilise tegevusega seotud või kas tema varasem käitumine oli alati eeskujulik. „Vilepuhumise fakti see ei muuda. Väljendusvabaduse mõttes võib kaitse sellest hoolimata tekkida, isegi kui vilepuhuja motiivid polnud üheselt heausklikud nagu väidetakse,“ rääkis ta.

Konkreetsemaks minnes sõnas Käsper, et Danske juhtumis räägib vilepuhuja kasuks erakordselt kaalukas avalik huvi, mis seisneb niivõrd laiaulatusliku rahapesu võimaldamise lõpetamises.

Kui Eesti Ekspressi vahendusel lekkis avalikkuse ette Wilkinsoni nimi, nõudis tema kaitsja Stephen Kohn Eesti ja Taani võimudelt Wilkinsonile kaitset. Nõudmisele reageeris ainult Taani, ütles Kohn Äripäevale, kuid ta ei avaldanud, mida taanlased vastasid.