Steven-Hristo Evestus: kätte on jõudnud narride aeg

Tänaseks päevaks oleme mõne sammu edasi liikunud ning moodsama ja uhket, mõnel juhul isegi väärikat mõisnikukrooni kandva inimhinge saladuste avamiseks tasub heita pilk oma soost ja loost kaugemale. Sel korral vanale heale Inglismaale, mis on monarhia mõttes alati olnud üks võimu, intriigi ja topeltmoraali pesa ning samas hea ja süütu eeskuju demokraatlikule elukorraldusele.

Juba mitu kuud on saanud jälgida kreeklase Yorgos Lanthimose viimase linaloo „Soosik“ („The Favourite“) edukäiku. Uhked nominatsioonid ja kuldsed auhinnad on „Soosiku“ tegijate ja osatäitjate jaoks muutunud tavapäraseks. Lugu kõnetab, tunnustust jagub ja seda nii vormi kui sisu mõttes. 21. sajandi teisel kümnendil võiks „Soosikut“ vaadata kiirkursusena, et orienteeruda endiselt eksisteeriva võimu ja soosikluse vahekorras ja tingimustes ning lõppeks selle laastavas mõjus. Vaataja satub ajamasinas 18. sajandi alguse Inglismaale, mil valitses kuninganna Anne ning loomulikult ei puudu sel põhjusel filmist kostüümid ja parukad. Aga ilmselt õnnestub ajastuid ületavaid tõdesid haigete ja kompleksides “narride” esituses märksa paremini tänapäeva kanda. Et ei tekiks mingit otsest samastumisvõimalust, vaid annaks kartlikele viisaka võimaluse musta komöödia üle ohutult muheleda.

Sel korral kannab nn kostüümi­draama sõnumeid võimsalt ning kõnetab ajaloo- ja suhtehuvilistest suuremat hulka. Sünnipäraste vigadega liidrid ja nende jalgu masseerivad soosikud ei ole kuhugi kadunud, seega puudutab teema tänast poliitilist olukorda samavõrd. Keskmes on õnnetu, ebastabiilne, juhtimiseks võimetu riigipea ning tema intiimses läheduses tegutsevad kaks võimu nimel konkureerivat soosikut. Sõprus- ja sugulussidemete defineerimisele ega pühitsemisele aega ei raisata. Tugeva emotsionaalse laenguga lavastatud, mängitud ja helindatud stseenid Anne’iga ongi ehk selle loo trumbiks. Julgelt võib Olivia Colmani Anne’i pidada filmimaailmas aasta naisrolliks.

Kuningannat ei huvita muu, kui vaid surnud lapsi (kokku 17) asendavad küülikud ja valu vaigistavad intiimmängud. Parajasti soosingus olev tegelane peab vaid kaasa mängima – võimu, seisuse ja näilise au nimel, ning seda suudavad Rachel Weisz ja Emma Stone ühtmoodi veenvalt. USA-s on hakatud filmi linastumise järel esile tõstma paralleele tänapäevaga, mis taas tõestab filmi väärtust meid praegu ümbritsevates võimusuhetes. Mis on võimu juures olemise ja soosingu võitmise ajendiks? Neid vastuseid tuleb otsida sügavatest hingesoppidest, mida filmi lõpukaadrid kunstiteosena edukalt esindavad. Vaadake ning tehke endaga seesama „Tõe ja õiguse“ identiteedimäng, unustades hetkeks soo ja rahvuse tunnused. Soosiku tegelastes juba sellist esmapilgul veatule identiteedile vastavat õilsust ja põhimõttekindlust ei leia, kaevuda tuleb seega veelgi sügavamale.