Mari Eek: pöörame sotsiaalmaksu! Ennetame, selmet tagajärgedega võidelda

Tervise tähtsust on keeruline ülehinnata: tervislik seisund mõjutab märkimisväärselt inimeste igapäevaeluga toimetulekut, sellest on paratamatult mõjutatud ka igaühe sotsiaalne ja majanduslik panus riigi arengusse ja seeläbi riigi hea käekäik tervikuna.

Regulaarselt spordiga tegelejad on keskmisest tervemad ja mitte vähemtähtis – ka õnnelikumad. Maailma Terviseorganisatsioon sedastab, et regulaarne füüsiline aktiivsus on üks olulisemaid (!) asju, mida inimene ise saab oma tervisliku seisundi parandamiseks ette võtta.

Vähene liikumine aga on paljude haiguste peamine riskitegur ning sellel on märkimisväärne negatiivne mõju elukvaliteedile. WHO liikumissoovituste kohaselt peaks täiskasvanu tegelema nädalas vähemalt 150–300 minutit mõõduka intensiivsusega füüsilise aktiivsusega või 75–150 minutit kõrge intensiivsusega kehalise treeninguga.

Vaatamata sellele, et regulaarsel liikumisharjumusel on lugematu hulk kasutegureid, ei liigu Eesti inimesed piisavalt. WHO tõi mõne aasta eest avaldatud uuringus välja, et regulaarse kehalise aktiivsuse poolest jäävad eestimaalased enamike Euroopa Liidu riikidele elanikele alla: WHO liikumissoovitust järgis 60% meie täiskasvanuist, samas kui ELi keskmine vastav näitaja oli 64%.

Eesti elanike liikumisaktiivsuse uuring näitas, et rohkem kui kord nädalas tegeleb liikumisharrastuse või spordiga 42% Eesti elanikest, seevastu pea viiendik elanikkonnast on regulaarsest liikumisharrastusest täiesti kõrvale jäänud.

Tervise Arengu Instituudi andmetel on viimase kahe aastakümne jooksul Eestis järk-järgult suurenenud ka ülekaaluliste inimeste osakaal. Seejuures ei ole kellelegi üllatuseks, et liigse kehakaalu põhjused peituvad enamasti tasakaalust väljas toitumises ja väheses liikumisaktiivsuses. Selleks, et oma tervist hoida ja tugevdada, tuleks igal juhul palju rohkem liikuda.

Ebapiisavast liikumisharjumisest tulenevad kulud ja koormus maailma majandusele on kolossaalsed: WHO hinnangul ulatuvad uute ennetatavate mittenakkuslike haiguste (sellised on näiteks füüsilisest tegevusetusest tingitud südamehaigused, rasvumine, diabeet jm) ravikulud ligikaudu 27 miljardi USA dollarini aastas.

Londonis paikneva Majandus- ja Äriuuringute Keskuse (Centre for Economics and Business Research) tehtud uuring tuvastas, et vähene liikumisaktiivsus võib kujutada tervisele isegi suuremat ohtu kui suitsetamine.

Newcastle’i Ülikooli uuringus leiti, regulaarne füüsiline aktiivsus täiskasvanueas tähendab 10–22% väiksemaid tervishoiukulusid. Üks Austraalias tehtud uuring aga näitas, et keskealistel naistel, kes olid kogu elu vältel harrastanud liikumist, olid kolme uuringu toimumise aasta jooksul tervishoiukulud suisa 40% väiksemad kui nende passiivsetel eakaaslastel.

Üks on igatahes selge: sportlik eluviis tähendab tervemaid ja õnnelikumaid inimesi ning seeläbi väiksemat koormust tervishoiusüsteemile. Ülemaailmselt läheb füüsiline passiivsus igal aastal maksma miljardeid – seda juhul, kui kasutusele ei võeta kiireloomulisi drastilisi meetmeid.

Juba 2018. aastast võimaldab kehtiv tulumaksuseadus tööandjal katta aastas kuni 400 euro ulatuses töötaja tervisekulutusi, mida tavapäraselt loetaks erisoodustuseks.

Meetme kitsaskoht seisneb aga selles, et tervise- ja spordikulude maksuvaba hüvitamise võimalust kasutab vaid väike osa tööandjaist: maksu- ja tolliameti andmetel rakendas 2021. aastal kõigest 5% Eesti tööandjatest võimalust töötajate tervisekulu katta ja omakorda vaid 4% oli neid ettevõtjaid, kes pakkusid seda maksimaalses ehk 400 euro ulatuses.

Mõistagi saab sportida ka ilma suuremaid väljaminekuid tegemata, aga sellest hoolimata ei liigu paljud eestimaalased vaat et üldse.

Riigi käes on olulised hoovad motiveerimaks ja kujundamaks inimeste liikumisharjumusi. Seejuures annab meie riigi väiksus meile hindamatu eelise: saame rakendada revolutsioonilisi ideid, olla uuendusmeelesed ja seeläbi edukad – kõlab ju suurepäraselt? Paraku oleme seni selle väärtusliku võimaluse kasutamata jätnud: selle asemel, et probleeme juba eos ennetada, tegeleme endiselt tagajärgedega.

Eeltoodust johtubki minu ettepanek: suuname tasutud sotsiaalmaksust 3-5% igakuiselt inimese enda sihtotstarbelisse kasutusse, kus seda raha saaks igaüks kasutada spordikulutuste tarbeks – aasta lõpuks kasutamata jäänud summa läheks aga riigikassasse.

Ehk siis – maksuraha, mida täna kasutame tagajärgedega tegelemiseks, oleks mõistlik rakendada hoopis probleemide ennetamise hüvanguks. Pikemas perspektiivis tuleb selline lahendus kuluefektiivsem ja tasub end tulevikus kuhjaga ära.

Aeg, mil saime endale lubada lühinägelikke otsuseid, on pöördumatult möödas. Meede hakkab ära tasuma küll aastate pärast, selle mõju see-eest aga on märkimisväärne, sest nihe käitumismustrites ja inimeste liikumisaktiivsuse tõus aitab tulevikus riigil igal aastal säästa väga suuri summasid.