Kuidas oma uue aasta lubadustest kinni pidada?

Hiljem – mõne tunni, mõne päeva või isegi paari nädala pärast – tekivad tõrked. Seejuures kõige tihedamini jäetaksegi lubadused katki teisel või kolmandal jaanuari nädalal. Mida teha? Ainult tööd iseendaga. Psühholoog dr Nicole LePera on miljonite jälgijatega rahvusvahelise ülipopulaarse holistilise psühholoogia kogukonna eestvedaja. Äripäev küsis LePeralt mõned küsimused, mis võiksid enda paremaks muutmise plaane toetada.

Teie raamatu „Töö iseendaga“ eessõna lõpus on sügava tähendusega lause „Kui teadlikkus tuleb teadvusele, siis on kõik võimalik“. Mida see teadlikkus „töös iseendaga“ täpsemalt tähendab?

Kui me muutume teadlikuks oma igapäevastest harjumustest ja mustritest, on meil võimalik hakata tegema uusi valikuid, et saavutada teistsuguseid tulemusi.

Me oleme evolutsiooniliselt juhitud nii harjumuste loomiseks kui kordamiseks, sest need annavad meile etteaimatavuse tunde. Isegi harjumused, mis meile tegelikult kasu ei too, tunduvad turvalised, kuna me oleme nende tulemustega tuttavad. Tundmatusse astumine mõjub meie närvisüsteemile kui võimalik oht. Seetõttu kordamegi kõik alateadvusesse ja kehasse talletunud harjumusi ja mustreid seni, kuni muutume neist teadlikuks ja hakkame tegema uusi valikuid. Oma suhtemustrite, sealhulgas sõltuvuslike toimetulekuharjumuste hinnanguvaba teadvustamine on esimene samm nende muutmiseks.

Evolutsiooniliselt on meie närvisüsteem loodud eelistama tuttavlikkust ja etteaimatavust. Seetõttu leiame kõik turvatunnet lapsepõlves õpitud tuttavates harjumustes ja mustrites. Selle tulemusel kipuvad paljud meist muutustele vastu seisma või ise oma pingutusi saboteerima. On oluline märgata ja teadvustada seda vastupanu ilma end häbistamata, samal ajal kui hakkame harjutama väikeste igapäevaste lubaduste andmist ja neist kinnipidamist, et teha väikesi muutusi. Aja jooksul ja selle vastupanu järjepideva ületamise harjutamisega suudame mitte ainult luua soovitud muutusi, vaid ka taastada eneseusu.

Me oleme ühenduses oma päris minaga, kui tunneme end turvaliselt, rahulikult ja oma kogemustega seotuna. Lihtsustatult öeldes kogeme loomulikke emotsioone, mis päeva jooksul esile kerkivad, ning suudame jääda tasakaalukaks, kui otsustame, kuidas reageerida nii, et see vastaks meie hetkevajadustele ja tulevikulootustele. Selleks, et saada paremini ühendust selle tõelise minaga, saame hakata uuesti ühenduma oma füüsilise keha ja emotsionaalsete kogemustega. Võime endalt küsida: millist aistingut ma praegu tunnen? Millist vajadust mu keha tajub? Millised emotsioonid minus praegu esile kerkivad? Aja jooksul ja järjepideva harjutamisega hakkame taas ühendust saama oma autentse mina ja intuitsiooniga, mis juhatab meid läbi elu.

Me kasvatame oma teadlikkust järjepideva harjutamise kaudu. See praktika võib olla nii lihtne, kui võtta iga päev mõni minut, et keskenduda täielikult iseendale ja oma kogemustele. Seda saab teha näiteks nõusid pestes, pesu voltides või vannis käies.

See võib tähendada ka seda, et peatute jalutuskäigul hetkeks, et vaadata üles pilvi, või võtate hetke, et tõeliselt nautida hommikukohvi aroomi. Selle aja jooksul võite hakata märkama oma mõtteid ja aistinguid, mis kaasnevad teie kogemustega (nt küsides endalt, mida näete, kuulete, maitsevate, katsute või tunnete lõhnana). Pärast mõneminutilist harjutamist tunnustage ennast selle aja pühendamise eest ja jätkake teadlikkuse kasvatamist igapäevaselt.

Pikka aega peeti traumat millekski, mis tuleneb ainult sügavalt katastroofilisest sündmusest, nagu raske väärkohtlemine või hooletusse jätmine. Kuigi trauma on kindlasti põhjustatud sellistest juhtumitest, võib see tekkida ka mistahes stressist, mis ületab meie võime kogemust emotsionaalselt läbi seedida, põhjustades meie keha närvisüsteemi jätkuvat düsregulatsiooni.

See hõlmab ka ülekaalukat stressi, mis tekib siis, kui meil puuduvad vajalikud vahendid, et tunda end turvaliselt ja kindlalt, sealhulgas emotsionaalne tugi. Kui me ei tunne end järjepidevalt turvaliselt ja kindlalt või kui kardame, et need, kellest meie ellujäämine sõltub, ei ole meile alati kättesaadavad, kogeme ebakindlust ja kontrolli puudumist. See aktiveerib meie keha stressiringe, mis mõjutab meie võimet toime tulla praeguste oludega. Emotsioonide pidev häbistamine, meie kogemuste või reaalsuse eitamine või emotsionaalne hüljatus ja hooletusse jätmine võivad kõik aktiveerida meie keha stressiringe ja tekitada traumaatilist emotsionaalset ülekoormust. Oma kehale uute viiside õpetamine, kuidas selle traumaatilise ülekoormusega toime tulla, on meie tervenemise teekonna aluseks.

Epigeneetika uurimistöö tulemusel teame nüüd, et stress ja teised keskkonna- ja elustiilitegurid (sealhulgas meie toitumine, soolestiku tervis, hingamise voog, liikumisharjumused ja mänguvõimekus) võivad mõjutada meie toimimist. Sageli rõhutatakse liikumist kui viisi stressi ja emotsionaalse trauma vabastamiseks, aidates hoida meid füüsiliselt ja emotsionaalselt tervena. Kuid minu arvates võib liikumisele ka liiga palju rõhku panna. Nimelt, kui meie närvisüsteem on juba ülekoormatud, nagu see on paljudel traumakogemusega inimestel, võib suurem liikumine osutuda liiga stressirohkeks. Selline suurenenud stress aktiveerib jätkuvalt meie närvisüsteemi, hoides meid ülekoormatud olekus. Oma kehale õpetamine, kuidas päeva jooksul piisavalt turvaliselt lõõgastuda ja öösel magada, on meie kõigi jaoks ülimalt oluline.

Esimene samm töö tegemisel iseendaga on teadlikuks saamine harjumustest, mis on talletunud meie alateadvusesse. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et õpime teadlikult märkama nii oma õpitud harjumusi kui ka nende mõju. Kui oleme neist harjumustest teadlikud, saame hakata muutma neid, mis meid enam ei teeni.