Cantilloni efekt: kuidas inflatsioon varastab vaestelt ja annab rikastele

Cantilloni efekt sai oma nime 18. sajandi majandusteadlase Richard Cantilloni järgi. See kirjeldab, kuidas vastloodud raha voolab läbi majanduse, mõjutades erinevaid sektoreid ja erinevaid sotsiaalseid klasse erinevalt. Kui keskpank nagu Föderaalreserv majandusse uut raha paiskab – tihtipeale kvantitatiivse lõdvendamise või madalate intresside kaudu – ei jaotu uus raha majanduses osalejate vahel võrdselt, kirjutab portaal SchiffGold.

Selle asemel tekitab see efekte, mis mõjutavad erinevaid inimesi eri moodi. Tihtipeale on mõjud soosivad rikastele ning ebasoosivad madala sissetulekuga inimestele. Austria koolkonna majandusteadlased kasutavad Cantilloni tähelepanekuid selleks, et kritiseerida rahapoliitikat, eriti seda, kuidas see ebavõrdsust suurendab ning hindu moonutab.

Cantilloni efekti mõistmiseks tuleks aru saada rahamassi suurenemise mehaanikast. Kui keskpank uut raha loob, siis tavapäraselt voolab see kõigepealt finantsinstitutsioonidesse, korporatsioonidele ja valitsusasutustele. Peamiselt toimub see kas võlakirjade ostu või laenuprogrammide kaudu. Just eelpool nimetatud institutsioonid saavad värskelt loodud rahale esimesena ligi, mis annab neile eelise: nad saavad seda kasutada enne, kui suurenenud rahamass hindade kasvus peegeldub. Selleks ajaks, kui see raha jõuab laiemalt majandusse, võivad hinnad olla juba tõusnud. Hinnatõus vähendab aga keskmiste tarbijate reaalpalka ja ostujõudu.

See nähtus on otseselt seotud inflatsiooniga. Kui uut raha luuakse, siis tihtipeale toob see üldise hinnataseme kasvu majanduses. See efekt ei ole aga kohene ega ühtlaselt jaotatud. Nende jaoks, kes on jõukuse hierarhia tipus, tekitab vastloodud raha mitmeid tuluteenimise võimalusi. Nad saavad osta näiteks aktsiaid, kinnisvara või tooraineid enne seda, kui inflatsioon kohale jõuab ja hinnad tõusevad.

Tavalise töötaja või tarbija jaoks ilmutab inflatsioon ennast aga palju kahjulikumal viisil. Selleks ajaks, kui uus raha otsapidi reaalmajandusse ja laiema üldsuseni jõuab, on hädavajalike kaupade ja teenuste hinnad juba tõusnud – olgu selleks eluasemekulud, toit või kütus. See vähendab inimeste palkade ja säästude ostujõudu.

Seega Cantilloni efekt tõstab esile inflatsioonilise rahapoliitika ühe peamise vastuargumendi: see toob kasu neile, kellel on vastloodud rahale esimesena ligipääs. See toimub aga nende arvelt, kellel seda ligipääsu ei ole. Jõukamad inimesed, ettevõtted ja finantsinstitutsioonid saavad selle raha esimesena, sest neil on võimalus investeerida varadesse, mille väärtuse kasv ületab inflatsiooni. Need, kes on majandusredelil madalamal, peavad kogema kulude kasvu, mida ei kata ära proportsionaalne sissetuleku kasv. See tähendab ostujõu vähenemist.

Austria koolkonna perspektiivist paljastab see efekt ebaõigluse, mis on omane fiat-valuuta süsteemile. Kui rahamassi on võimalik lihtsalt ühe otsusega suurendada, siis valuuta ostujõud langeb pidevalt, kahjustades neid, kes sõltuvad toimetulemiseks stabiilsetest hindadest.

Austria koolkonna majandusteadlased toetavad tagatud raha taastamist. Näiteks toetatakse kullastandardi taastamist, sest see piirab keskpankurite võimalusi rahapakkumist kunstlikult suurendada. Tagatud rahaga süsteemis oleks hinnad stabiilsemad, aidates selle kaudu säilitada palkade ja säästude ostujõudu.

Cantilloni efekt illustreerib tabavalt, kuidas inflatsiooniline rahapoliitika võib olla väga kahjulike sotsiaalsete tagajärgedega. See rõhutab Austria koolkonna vaadet keskpanga poliitikale, mille kavatsused võivad olla üllad, aga mis suurendab ebavõrdsust ning võimendab buumi ja krahhi tsükleid.

Vaeste ja töölisklassi jaoks tähendab inflatsioon ostujõu, majandusliku kindlustunde ja sotsiaalse mobiilsuse vähenemist. Kui keskpanga asemel kontrolliks rahapakkumist turud (läbi intressimäärade vaba kujunemise), siis majanduskasv oleks pikaajaliselt jätkusuutlikum ning sellest tulenev rikkuse kasv jaotuks võrdsemalt. See vabastaks majandused moonutustest ja ebavõrdsusest, mis on inflatsiooniliste poliitikate lahutamatuks osaks.