Maailma riikide võlapomm paisus 100 triljoni dollarini

“Meie prognoos viitab halastamatule kombinatsioonile madalast majanduskasvust ning kõrgest võlakoormast, tulevik saab olema raske,” teatas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) eelmisel kuul avaldatud raportis. Rõhutati, et valitsused peavad võlgade vähendamiseks tööd tegema ning ehitama järgmise šoki jaoks puhvreid. “See šokk on kindlasti tulemas ja võib-olla varem, kui me arvame,” kirjutati raportis.

Selle nõuandega kaasneb hoiatus. Praegusel kursil tõuseb USA riigivõla tase sisemajanduse koguproduktiga (SKP) võrreldes 2050. aastaks 198 protsendini. Selles mudelis ei ole arvestatud võimalike majanduslangustega, mis võivad olukorra veel kehvemaks muuta. G7 riikide avaliku sektori võlakoorem tõuseb praeguse tempo juures 188 protsendini, globaalne tase aga 122 protsendini.

Ainult üks riik on prognooside kohaselt riigivõlga vähendamas. IMF ootab, et Saksamaa vähendab oma võlga 63,5 protsendilt 42 protsendini. Jaapani puhul peaks riigivõlg kasvama sajandi keskpaigaks aga uskumatu 329 protsendini. IMF teatel tõuseb kogu maailma riikide võlatase tänavu esmakordselt 100 triljoni dollarini, seda kasvu veavad peamiselt USA ja Hiina.

IMFi soovitusi järgivad riigid harva. Neid järgitakse vaid siis, kui need soovitavad valitsustel oma kulutusi suurendada. Kui me räägime aga säästmisest ja kulude vähendamisest, siis hakkavad valitsused tajuma IMFi kui pahatahtlikku organisatsiooni.

IMFi 2020. aastal välja saadetud sõnumid muudavad nad praeguse eelarvekriisi osas vastutavaks. Vaatame, mida nad kirjutasid 2020. aasta aastaraportis. “Valitsused üle maailma on võtnud kasutusele laialdased fiskaalsed ja finantsilised meetmed inimeste ning ettevõtete aitamiseks. Samas loob selline valitsuse rolli kasv võimalusi korruptsiooniks, nii nagu eelnevad kriisid on näidanud. See tähendab, et valitsused peavad erakorralisi fiskaalseid ja finantsilisi meetmeid kontrollima ning teostama nende üle järelevalvet. IMFi soovitus on kulutada nii palju kui on vaid vajalik, aga kviitungid jätke alles,” kirjutas IMF.

Mis osa IMFi soovitustest riigid üle maailma omaks võtsid? Arvasite õigesti, “kulutage nii palju kui on vaid vajalik” osa. Ja nad jätkuvalt teevad seda. Paljude valitsuste jaoks on uued kulutused muutunud normaalsuseks, osadel juhtudel on 2020. aasta erakordseid eelarvemeetmeid isegi laiendatud. Sellega on valitsused laiendanud oma rolli majanduses ning suurendanud majanduskasvu ajal eelarve puudujääke.

Üks suurimaid võlakoormuse kasvatajaid on olnud Ameerika Ühendriigid. IMF prognoosib, et USA riigivõla ja SKP suhe tõuseb järgmise viie aasta jooksul iga-aastaselt 3 protsendipunkti. On oluline märkida, et IMF ei oota kriisi või majanduslangust, seega toimub see tõus nende hinnangul majanduskasvu ja töökohtade loomise keskkonnas.

Valitsused ei võta ühtegi ebamugavatest soovitustest omaks. Nagu ma varasemalt mainisin, siis valitsused kuulavad IMFi ainult siis, kui see soovitab kulutusi suurendada. Kui nad soovitavad võlga vähendada, siis hakatakse organisatsiooni süüdistama.

Ükski majandusse sekkuv valitsus ei vähenda kulutusi, eriti siis, kui keskpank on intressimäärasid alandamas. Euroopas teeb asja hullemaks asjaolu, et eurotsooni majanduskasvu mineviku statistikat on ülespoole korrigeeritud. Poliitikud kasutavad nüüd seda statistilist redigeerimist selleks, et õigustada veelgi suuremat kulutamist, laenude võtmist ja maksude tõstmist.

Oma blogipostituses “Kuidas kõrge majanduslik ebakindlus võib ohustada globaalset finantsstabiilsust” kirjutati, et finantsšokkide risk on kasvamas ning võlgadega mitte tegelemine ohustab majanduskasvu tõsiselt. Nagu kombeks saanud, siis artikli toon on väga diplomaatiline ning eeldab, et valitsused saavad olema fiskaalselt mõistlikud ning ehitavad finantskriisi jaoks üles puhvreid. Kahjuks on IMFi autorid liiga optimistlikud. Pandeemia sillutas teed sellele, et vastutustundetu eelarvepoliitika meistrivõistlustel tehakse hoopis uusi rekordeid. Iga valitsus usub, et lahendab probleeme jõukate või ettevõtete suurema maksustamise kaudu. See on vanim ja naeruväärseim fiskaalpoliitika ettekääne.

Kui te usute, et jõukad ja suured korporatsioonid maksavad järgmise kümne aasta jooksul 100 triljoni dollari väärtuses lisamakse, siis on teil probleeme matemaatika ja ajalooga.

Kontseptsioon, kus keskpangad lõdvendavad asjade hapuks minnes rahapoliitikat, on väga sarnane valitsuste tegevuse loogikale. Keskpangad võimaldavad fiskaalpoliitika piirangutest vabaneda. Samas ei ole näha, et valitsused aru saaks, kuidas selline rahapoliitika keskklassi seas hävitustööd teeb.

100 triljoni dollari suurune fiskaalne ajapomm tähendab tulevikus madalamat majanduskasvu, madalamaid reaalpalku, finantsilisi repressioone ja valuutade ostujõu hävimist. Valitsused ei hooli IMFist, sest järgmist šokki kasutavad nad selleks, et valitsuse sõnaõigust majanduspoliitika elluviimisel veelgi paisutada.