Kuidas poliitikud ja keskpankurid on viinud meid kuristiku äärele

Paljudel on olnud majanduse osas juba pikka aega ebakindel tunne. Ja hea põhjusega. Selles artiklis selgitan ma lahti, kuidas keskpankade ja valitsuste viimase 15 aasta otsused viivad maailma eepilisse majanduskriisi. Nad on selle tee valinud teadlikult, aga võib-olla mitte pahatahtlikult. Sellegi poolest maksame me lõpuks selle eest väga kõrget hinda.

Majanduskriis on midagi, millest me oleme GnS Economicsis hoiatanud juba alates 2017. aastast. 2017. aasta detsembris teatasime, et meie hinnangul näeme esimesi märke majanduskollapsist 2019. aastal. Ja neid me ka nägime. 2019. aasta jaanuaris ilmnesid nimelt märgid sellest, kuidas krediiditurg on sattunud kollapsi äärele, mis ajendas Föderaalreservi intressimäärasid alandama. Sama aasta septembris tabas USAd repoturu [repurchase agreements ehk lühiajaliste kindlustatud laenude turg] kriis, millele reageeris Föderaalreserv oma bilansi suurendamisega, kuigi rahatrükiks ei soovitud seda nimetada. See näitas, et finantssüsteem ei suuda ilma pideva keskpanga abita püsti püsida. Ilma selle “päästepaketita” oleks kriis saabunud tõenäoliselt juba 2019. aastal.

Pärast veelgi suuremaid päästepakette oleme silmitsi veelgi hirmuäratavama dilemmaga. Globaalne majandus on jõudnud majandussurutise [vähemalt kaks kvartalit kestev majanduslangus] äärele ajal, mil valitsuste ja erasektori laenud on paisunud tohutult suureks. Valitsused, ettevõtted ja paljud majapidamised on kõrvuni laenudes. Kui kriis tuleb, siis peavad keskpangad tooma lauale veelgi suurema päästepaketi. Sellel kriisil saavad olema tõsised tagajärjed meile kõigile. Selleks, et aru saada, miks see nii läheb, vaatame praegust olukorda ning majandusajalugu lähemalt.

Ma arvan, et me võtsime majanduskollapsi põhjused väga hästi kokku 2013. aasta juunis avaldatud artiklis. Me kirjutasime:

“On võimalus, et pangandussektor ja maailmamajandus päästeti 2008. aastal liiga tugevaid meetodeid kasutades. Selle tagajärg on arvatavasti maailmamajanduse zombistumine, kus kahjumlikke pankasid ja ettevõtteid hoitakse odava laenurahaga elus ning valitsustele määratakse päästepaketid.”

USA intressimäärade poliitika peegeldab seda hästi. Alates 2008. aastast kuni 2015. aastani hoiti intressimäärasid nullprotsendi lähedal. Viimati olid intressid nii madalal tasemel suure depressiooni ajal.

Föderaalreservi erakordset intressipoliitikat kopeerisid ka mitmed teised keskpangad. Jaapani Keskpank oli intressid nulli viinud juba 1999. aastal, 2007. aastal tõsteti need 0,5 protsendini, aga pärast 2009. aasta finantskriisi olid need jälle nullis. Lisaks sellele viis Euroopa Keskpank 2014. aasta juunis intressid negatiivseks, Jaapani Keskpank tegi sama 2016. aasta jaanuaris. Algas ajastu, kus finantsiliselt toimus maailma väärastumine.

Keskpangad seavad lühiajalisi intresse kehtestades pankadele konkreetse intressi, mida nad oma keskpangas olevate hoiuste pealt saavad. Keskpank seab reservidele intressimäära ning intresside kontrollimiseks hakatakse vajadusel ka turgudelt vastavaid väärtpabereid ostma. Pangad teenivad suure enamuse oma kasumitest hoiuste ja laenude intresside erinevusest. Nimelt laenu- ja hoiuseintressid määravad ära panga kasumlikkuse. Kui intressimäärad on aga väga madalal, siis see vahe muutub olematuks. Ja kui intressid on negatiivsed, siis see seos pöördub. Kui pankade kasumimarginaalid on surve all, siis nad hakkavad vähem laenama, mis omakorda mõjutab nende kasumlikkust negatiivselt. Kui kasumlikkus on aga surve all, siis kiputakse rohkem laenama zombi-ettevõtetele (nendest tuleb juttu allpool) – selle eesmärk on vältida edasisi kaotusi.

Teine keskpankade väärastunud innovatsioon oli valitsuste riigivõlakirjade ostmine järelturult. Selleks, et taoline poliitika kõlaks nagu rahapoliitika, hakati seda kutsuma kvantitatiivseks lõdvendamiseks ( quantitative easing, QE ). Föderaalreserv alustas 2008. aasta oktoobris QE-programmide globaalse tsükliga. Nende põhjenduseks oli asjaolu, et intresse saab nulli viia, aga see ei pruugi olla majanduse elustamiseks piisav. Tegelikult oli võimalik QE-programme kutsuda ka “võlakirjaturu osaliseks sotsialiseerimiseks” ja sinna see kõik lõpuks liikuski.

QE-programmide tõttu suurenes ringluses oleva raha hulk massiliselt, eriti peale 2020. aasta koroonakriisi päästepakette. Nendega on loodud finantsturgudel kataklüsmilisi moonutusi, mis lõpuks viisid väga kiire inflatsioonini. Teisisõnu – keskpankade rahapoliitikad on majandusele olnud väga kurjakuulutavad. Kuid seegi ei ole kõik.

Zombid toodi majandusteadlaste žargooni esmakordselt Ricardo Caballero, Takeo Hoshi ja Anil Kashyapi poolt 2008. aastal, mil nad nimetasid ebaproduktiivseid ja kõrvuni võlgades, aga jätkuvalt tegutsevaid Jaapani firmasid “zombi ettevõteteks.” Nad leidsid, et pärast Jaapani 1990ndate finantskrahhi jätkasid Jaapani pangad sisuliselt pankrotis olevatele ettevõtetele laenamist. Põhjus peitub selles, et pangad ise olid kehvas seisus ning püüdsid laenudega zombi-ettevõtteid elus hoida.

Nagu selgitasin oma hiljuti avaldatud loos, siis Jaapani valitsus ärgitas pankasid tegema raamatupidamist väärakalt, mille eesmärk oli neid finantskriisi ajal elus hoida. Jaapani Keskpank aitas sellele kaasa, pakkudes suurtele finantsinstitutsioonidele madalate intresside näol päästerõngast. Selline tegevus lõi “zombistunud” pangandussektori, kus nõrgas seisus pangad laenasid raha maksejõuetutele klientidele, et vältida kogu süsteemi kokkuvarisemist. Finantskriisi järgsed poliitikad tekitasid Jaapani valitsusele tohutu võlakoorma ning viisid nad praegusesse valuutakriisi.

Zombi-ettevõtted on majanduse jaoks tohutu koorem. Nad ei võimalda uutel ja produktiivsetel ettevõtetel turule tulla. Nad piiravad töökohtade loomist ning lukustavad kapitali ebaproduktiivsesse kasutusse. Kui kapital on ebaproduktiivsetes ettevõtetes lukus, siis peatub ka kogu majanduse produktiivsuse kasv. Zombi-ettevõtted soovivad elus püsida, mitte kasvada. Nad koguvad raha ja võlgasid, aga ei investeeri. Töötajad peavad oma töökohad säilitama, aga nad on lukustatud kahjumlikult tootma.

Kui Jaapani näitega arvestada, siis 2010ndatel otsuseid teinud keskpankurid oleksid pidanud aru saama, kuhu need “ebakonventsionaalsed meetodid” ehk nullintressid ja QE lõpuks viivad. Poliitikud oleks pidanud teadma, et maksejõuetuid pankasid ei peaks pärast finantskriisi elus hoidma. Just seda nad aga tegid.

Pärast 2008. aasta finantskriisi kasutusele võetud poliitikameetmed olid ennenägematud. Varem pole ametivõimud lääne kapitalistlikes riikides nii suurt rolli majanduses võtnud. Nad oleksid pidanud aru saama, et kõik need erakorralised meetmed loovad lihtsalt veelgi suurema mulli ning nõrga (zombistunud) globaalse majanduse, mis viib lõpuks veelgi suurema majanduskriisini.

Näiteks Föderaalreserv pole kunagi varem proovinud üksinda kogu finantssüsteemi ja suurt osa USA korporatsioonidest päästa. Seda aga 2020. aasta märtsist kuni juunini tehti. Kui koroonakriisi päästepakett ära tehti, kindlustas Föderaalreserv USA riigivõlakirjade turu, sekkus ettevõtete ja kohalike omavalitsuste laenuturule ning lühiajaliste laenude turule. Keskpangast endast sai finantsturg, mis lõpetas USAs ära vaba kapitalituru ajastu.

Pikaajalist majanduskasvu veab tehnoloogiline innovatsioon – pöörlevad kraanad ning modernsed tööstuslikud robotid, mis suurendavad produktiivsust ehk muudavad tootmist efektiivsemaks. Sisuliselt suurendavad need töötajate ehk inimeste produktiivsust, mis omakorda toovad kaasa palgakasvu ning muudavad tooted odavamaks. Protsess, mida kutsutakse loovaks hävitamiseks, võimaldab tehnoloogilisel innovatsioonil tootmisesse jõuda. Loova hävitamise idee on olnud pea alati turumajanduste südameks. Selle idee formaliseeris Joseph Schumpeter oma 1942. aastal avaldatud töös Kapitalism, Sotsialism ja Demokraatia.

Sisuliselt on loov hävitamine protsess, kus efektiivsemad (produktiivsemad) meetodid asendavad vanu ja ebaefektiivseid tootmismeetodeid. See ilmneb nii ettevõtete kui ka üldise majanduse puhul. Majanduse tasandil tähendab see kahjumlike ettevõtete kadumist, kelle asemele tulevad kasumlikumad ettevõtted. Uued ja kasumlikumad ettevõtted veavad tootlikkuse kasvu läbi tehnoloogilise innovatsiooni. See suurendab kapitalitulu, palkasid ja elatustaset. Seda on võimalik kirjeldada ka kui protsessi, kus nii läbikukkumised kui ka edu veavad majandusarengut.

Toodete ja teenuste kasumlik tootmine võimaldab koguda tulu ja kapitali ning väheefektiivsete ettevõtete ebaedu toob esile jätkusuutlikud ettevõtted, kuhu liigub ka kapital. Seejärel tsükkel kordub. Valitsused saavad seda protsessi seadusandluse, infrastruktuuri, omandiõiguse regulatsiooni ja sotsiaalse kindlustunde pakkumisega reguleerida, aga loova hävitamise protsessi veavad siiski erasektor, majapidamised, investorid, korporatsioonid, ettevõtjad ja kapitaliturud. Sotsialistliku majandusmudeli eksperimendid on järjepidevalt läbi kukkunud ning see näitab, kuivõrd oluline on loova hävitamise puhul riski ja tulu suhe. See on väga oluline pikaajalise majandusarengu, elustandardi kasvu ning sotsiaalse stabiilsuse saavutamiseks.

See järjepidev loomine-hävitamine-loomine protsess on peamine põhjus, miks meie elustandard on alates 18. sajandist niivõrd kiiresti kasvanud. Riigijuhid ja keskpankurid on alates 2008. aastast oma päästepakettide ja lõdva rahapoliitikaga riski ja tulu suhte eemaldanud või seda vähemalt tõsiselt moonutanud. Turgude kaotused ja riskid on efektiivselt sotsialiseeritud, aga kasumid on jäänud (peamiselt) privaatseks. Valitsused ja keskpangad päästsid pangad ja korporatsioonid. See majanduse sotsialiseerimine peatas või aeglustas märkimisväärselt loovat hävitamist, mille tõttu näeme tootlikkuse kasvus stagnatsiooni. Seda näitab meile majanduse täistootlikkus (total factor productivity, TFP).

Fakt on see, et alates 2009. aastast oleme me elanud kunstlikult paisunud majanduses. Keskpankade rahapoliitiline stimuleerimine ning võlgade kasvul põhinev Hiina majanduskasv on aidanud maailmamajandusel kasvada, aga väga jätkusuutmatul viisil. Majandustel on vaja kasvada “orgaaniliselt” ja see tähendab, et see toimub läbi produktiivsuse kasvu, mis toob kapitalitulu ning suurendab palkasid. Finantsturud peaks seda kasvu toetama, sest seal toimub finantsiline innovatsioon, mis võimaldab tuleviku arvelt laenata ning äririske maandada. Niimodi peaks kapitalistlikud turumajandused ka toimima. Keskpangad ning Hiina ametivõimud rikkusid selle pärast 2008. aasta krahhi ära ning asi muudeti 2020. aastal veel hullemaks. Nende vigade eest makstav hind saab olema väga kõrge.

Kui produktiivsuse kasv stagneerub, siis muutub majandus väga hapraks ja kasv hakkab sõltuma võlgade suurendamisest. Nimelt peab majanduskasvu säilitamiseks suurendama võlga järjest kiiremini, sest produktiivsus ei kasva. See tähendab, et majanduste sissetulekud SKPs mõõdetuna ei suurene, lihtsalt võlg kasvab.

Lõpuks jõuame “võlgade küllastumiseni” ja see on olukord, kus majapidamised või ettevõtted ei suuda oma võlakoormat enam kasvatada. Seejärel hakkab ülevõimendatud majandusest õhk välja jooksma, mis toob kaasa majanduslanguse. Kui võlg on väga suureks kerkinud, näiteks nagu praegu, siis võime näha ka täielikku kollapsit. See punkt saabub siis, kui võla teenindamise kulud hakkavad märkimisväärselt ületama sissetulekute kasvu. Tavaliselt saab päästikuks olema majanduse ja sissetulekute esialgne jahenemine.

Arvestades, kui suureks on kerkinud avaliku- ja erasektori võlakoormad, siis kui kaugel me sellest praeguseks oleme? Mina arvan, et mitte väga.