Restoranitest: Telliskivis maandus Lendav Taldrik

Tootmisruumidesse rajatud söögikohad on paratamatult kõik natuke ühte nägu, nii et mõningane sarnasus F-hoone ja Sesooniga on olemas. Olemuslik vahe on selles, et Lendav Taldrik mitte ainult ei püüa kunagise tööstusdisainiga sobituda, vaid ekspluateerib seda mõnuga: kaablirullidest on saanud lauad, euroalused ärganud uuele elule laudade-toolide-letina.

Selle asemel, et aasiapärasest butafooriast Aasia menüüle tuge otsida, on Taldrik julgelt omanäoline ja trendikalt kaasaegne – esimene tõeliselt metropoliitne Aasia söögikoht Eestis.

Enesekindel toiduvalik

Taimseid ja lihaga roogasid on enam-vähem võrdselt, nii et taas üks koht, kuhu ka taimetoitlastel asja. Menüü on enesekindel ja usaldusväärne. Täpsustan: menüü on ühe Aasia söögikoha kohta erakordselt lühike, mis annab kinnitust tegijate enesekindlusest – teame väga hästi, mida pakume – ja paneb uskuma, et kui eelroogi on vaid kolme-nelja liiki ja pearoogi mitte üle tosina, siis peaksid need ju hästi tehtud olema.

Olidki. Vähemalt minu kui mitte liiga sügavale Aasia kööki süüvinud sööja jaoks kindlasti. Eelroad olid suhteliselt tavapärased, ikka need samosad-pakorad-kevadrullid, aga hästi tehtud. Pearoad, põhiliselt mitmesugused karrid ja masalad võlusid eelkõige oma rikkaliku maitsestusega: Bangladeshi kanakarri maitset kujundas kurkum ja värske koriander, lambakarris domineerisid kaneel ja kardemon.

Suurlinlik pole mitte ainult Lendava Taldriku interjöör, vaid ka joogivalik. Eesti käsitööõlled on välkkiirelt vallutanud poed ja baarid, restoranid ja kohvikud, selles suhtes polnud Lendav Taldrik mingi erand. Aga nii väärikat menüüsse kirjutamist pole varem juhtunud nägema: Lehe ja Põhjala pruulikoda oli saanud oma jaotused, seistes võrdsena Inglismaa ja Šotimaa käsitööõllede kõrval.

Haruldused joogikaardil

Lendav Taldrik on hiigelsuur, mitu suurt saali, mitu tasapinda. Sellise kombinaadi sujuv tööshoidmine on omanikele paras väljakutse. Seekord oli täismajast asi kaugel, hilisel tööpäevalõunal olid napilt pooled lauad täis ja teenindajad tulid oma tööga kenasti toime. Meie ettekandja oli küll ilmselgelt algaja, aga töös juba täitsa osav, lisaks meeldiv suhtleja ja teadis-tundis pakutavat.

Kõik sujus kenasti kuni magustoiduni, siis sattusime kimbatusse: tahaks ju ka lõpetuseks midagi eksootilist, aga valida oli vaid maasikatega jäätise, maasikatega juustukoogi ja riisipudingi vahel.

Riis, tõsi küll, oli ahvatlev – pistaatsia- ja kašupähklite, safrani ja rosinatega, aga alles me ühest priskest riisiportsjonist ennast koos karridega läbi sõime, rohkem ei jaksanud. Oleks hea meelega võtnud need pähklid, rosinad ja safrani ning jäätisega kokku seganud, aga selleks meil voli polnud, need olla juba riisiga üheks saanud. Piirdusime siis ainult teega – Darjeeling Royal first flush on meil siin Eestis õige haruldane.