Meri ja tuul on Eesti tuleviku isemajandamise alus

Peamine küsimus on, kas ja kui palju suudame ära kasutada enda riigi tuuleenergia potentsiaali. Kuigi lihtsalt olla ja abi vastu võtta võib olla kergem tee, ei ühti see eestlase loomuga. Eestlasele on oluline olla oma vara, aja ja panuse peremees. Energiasõltumatus ja varustuskindlus on täna oma kodus peremeheks olemises suur osa. Riigi püsimiseks ja enda potentsiaali kasutamiseks peame riigina tootma rohkem energiat kui see, mida igapäevaselt tarbime.

Meie riiki investeeringutega tulemisest ja siia enda tootmisüksuse rajamisest on huvitatud paljud ettevõtted. Täna jääb see tulemine ära, kuna meil ei ole neile pakkuda tootmiseks taastuvelektrit, millega nad saaksid enda tooteid ja teenuseid maailmas müüa. EASi analüüs on näidanud, et ootejärjekorras on 7 TWh aastase tarbimisega investeeringuid. Eesti enda aastane tarbimine on praegu umbes 9 TWh. Nende ettevõtete mitte tulemine tähendab miljoneid eurosid saamata jäänud tulu, laekumata jäänud makse ja tarku töökohti, mida kunagi ei looda.

Elektrivajadus asetub suurema energiavajaduse sisse, kus kasvav elektriautode osakaal ja üleüldine elektrifitseerimise kasv paisutab taastuvenergia osakaalu veelgi. Tuleviku silmapiiril sõidavad vesinikubussid, lendavad tuulest tehtud kütusega lennukid ja samamoodi on genereeritud toasoe. Mõelge, kui palju raha jääks meil riiki, kuid kataksime kogu energiatarbe enda toodanguga, kui palju rikkamaks muudaks see kogu riigi, iga ettevõtte ja iga kodaniku. Selle energia loojad on paljud kohalikud ettevõtted, kes panustavad väärtusahelasse. See tähendab palju töökohti ja maksutulu riigile.

Tuulepargi ehitamiseks ja töös hoidmiseks on vaja palju kohalike töökohti. Tööd saavad hooldustehnikud, keda me peatselt Kuressaares ja Pärnus koolimata hakkame. Hinnanguliselt loob üks 1 GW meretuulepark juurde 100–150 otsest hooldustehniku töökohta, millele lisandub teine sama palju seotud töökohti. Lisaks töökohtadele on väga oluline ka kogu tuulepargiga kaasnev väärtus – alates tuuliku talumistasust kohaliku elaniku ja omavalitsuse rahakotti kuni insenerini, kes leiab võimetekohase tasuva töö kodukandis. Meie lastel on põhjust õppida füüsikat ja matemaatikat, sest neid ootab tulevikus tasuv töökoht, mis loob kõrget lisandväärtust.

Positiivsena saab välja tuua, et Eesti merel on piisavalt tuult, et kogu see energia ära toota. Meil on looduslikud ressursid, et üles ehitada riik ja majandus, mida on rõõm jätta tulevastele põlvedele. Läänemerel on meil tuuleenergiaks sobivat pinda 6% kogu merealast. Erinevalt paljudest teistest riikidest ei pea me seejuures minema merepinda jagama lindude rändekoridoridega, laevateede ja muu meremajandusega, me kõik mahume ära. Tuule püsivus ja tugevus on sobivad suures mahus energia tootmiseks. Tuul on meie loodusvara ja puhub olenemata sellest, kas me paigaldame tuulegeneraatorid või mitte.

Negatiivsena tuleb nentida, et me ei ole mitte ainus riik maailmas või regioonis, kes tuuleenergia ambitsiooni omab. Nii lasime end uinutada viimase aastakümne tuuletehnoloogia odavnemisest ja sisemisest veendumusest, et kogu see tuuleenergia investeering ning innovatsioon voolab nagunii Eestisse ja on valmis peale maksma, et meie riigi majandust üles ehitada. Umbes seitse kuud tagasi oleks see kübaratrikk ka õnnestunud. Kuid momentum kustus ja Eesti segane seadusloome ning riigi vastuolulised sõnumid taastuvenergia suunas liigitasid meid joone alla.

Täna on meil vaja riigi garantiid ehk hinnapõrandat, et tuua Eestisse meretuuleparke, milleta meie majandus ei saa mitte kuidagi kasvama hakata. Maismaatuulikud on meie esmane vajadus ja samm energiakindluse tagamiseks, kahjuks ei mahu Eestis maismaale kunagi nii palju tuulikuid, et kogu meie kasvav vajadus katta. Päikesepargid ei suuda samuti seda energiat toota ja tuumaelekter ei ole sobilik siia investeerivatele ettevõtetele. Meie ainus võimalus on minna merele.

Täna on meretuuleenergias riik tekitanud olukorra, kus paljud suurarendajad on loobunud Eestisse tulemise plaanist. Lahenduse leidmine on meie kõigi ühine mure, pidades seejuures silmas, et meretuule võimaldamine on ahelreaktsioon, kus rohkem taastuv­elektrit loob rohkem muud tootmist ja viimane teeb võimalikuks järgneva energia juurdekasvu. Riigi garantiid on vaja katalüsaatoriks. Tuleviku vaates saab turg kasvada naturaalselt, kuid sellest olukorras, kus me täna oleme, vastu turutingimusi Eestis meretuuleparke ei tule.

Selleks, et hinnagarantii oleks riigile hõlpsamini aktsepteeritav, pakub sektor vastu kahepoolset CFD- ehk hinnapõranda ja hinnalae mehhanismi. See stabiliseerib elektri hinna tarbijale ja annab kindlustunde tootjale investeering sisse tuua. Täna ei vaja meretuul klassikalist dotatsiooni, kus iga toodetud KWh eest raha tiksub, vaid võimalust tuua investeering, millega parki ehitada. Eesti riigi sisetarbimine on praegu nii väike, et see ei ole piisav investeeringute tegemiseks, kuid uued tootmisüksused ei tule, sest neile ei ole pakkuda taastuvelektrit.

Riigi läbiv mure on, et ta peab selle mudeli puhul liiga palju kompenseerima, samas tekib riigile raha maksmise kohustus ainult siis, kui elektri hind on väga madal. CFD-mudeli hinnalagi tähendab, et kui hind läheb kokkulepitust üle, maksab tootja selle osa riigile. Iga kodanik ja ettevõtete tunneb end selles olukorras vastukaaluks väga mugavalt. Püsivalt soodne elektri hind soojendab majandust ja annab investeerimiskindlustust kõikvõimalike uute arenduste loomiseks. See on isegi pisut kummaline, kuidas riigi pidamine on justkui asi iseeneses ja maksmaksjad lihtsalt tülikas kõrvalprodukt.

Päeva lõpuks saab enamik meist aru, et elekter maksab alati midagi, see ei ole tasuta. Elekter ei tule seinast ja selle tulek läbi kaabli Soomest muudab meid iseenda kodus igavesteks üürilisteks, kelle õigused piirduvad tihti arve maksmisega. Meid on õnnistatud tuulega ja see annab meile võimaluse elada hoopis paremas majanduslikus olukorras kui see, millega me praegu silmitsi seisame.