Investorist õpetaja murrab stereotüüpe

Noor õpetaja teab, et vähemalt rahaasjus õnnele loota ei maksa vaid tuleb tegutseda. Intervjuus Äripäevale selgitab Saare, et hirmuga kaugele ei jõua ning just kaine pilk, julgus ja järjepidevus aitavad muretu vanaduspõlve kindlustada.

Kuidas Teie tee investeerimiseni alguse sai?Juba ülikoolist alates pakkus mulle finantshariduse ja investeerimise teema väga huvi. Aga sellel ajal kui ma tudeng olin, polnud mul investeerimiseks ilmselgelt rahalisi vahendeid. Kui tööle läksin ja tekkis rahaline ülejääk, hakkasin investeerima esimesel võimalusel. Alustasin väikselt mõnekümne euroga kuus ja see nüüd on vaikselt kasvanud. Praeguseks olen investeerimisega tegelenud 2 aastat. Olen rahul. Minu portfell on selline, mis võiks olla igal inimesel. Praegu kahe aasta piiril on juba näha, et mingi kasv hakkab ka tekkima.

Kuidas olete enda portfelli üles ehitanud ja milline on tootlus?Alustasin investeerimist Bondorasse ehk endisesse isePankurisse (populaarne otselaenamise platvorm - toim). Hakkasin seal andma välja laene ja siis umbes aasta aega hiljem soetasin esimesed dividendiaktsiad. Kuigi olen vaadanud ka USA aktsiaid, olen igav investor. Kui sinna investeerimiseni kunagi jõuan, siis valin Vanguardi TOP 500 (indeksfond, mis investeerib ligemale 500 suurema USA ettevõtte aktsiatesse - toim). Minu portfellist 60% on Bondoras, 35% on dividendiaktsiad Olympic, Tallinna Vesi ja Tallinna Kaubamaja ning 5% on katsetused. Bondora puhul olen väga rahul. Isegi kõige pessimistlikumate stsenaariumitega tuleb aastatootlus üle 12%. Eesti dividendiaktsiad toodavad stabiilselt 5% kanti. Vaadates praegu 0-le lähenevat inflatsiooni on tulemus väga hea.

On Teil tulnud tagasilööke?Muidugi. Kui praegu Bondoratki vaatan, siis loomulikult oleks võinud alguses palju suuremalt ja julgemini investeerida. Eks olen teinud ka valesid otsuseid, aga nendest peab üle olema ja ei tohi kinni jääda. Ka tutvusringkonna leidmine, kellega finantsteemasid arutada, ei ole kerge. Eesti ühiskonnas me lihtsalt ei räägi rahast. Sellepärast hakkasin ka blogi pidama, sest see lõi mulle tutvusringkonna inimestest, kellele on sarnased huvid ja kellel on minuga põnev investeerimisest rääkida.

Mis on raha paigutamise juures olnud kõige raskem?Alguses on kõige raskem hirm. See mõte, et paned oma raha kuskile börsile või siis annad laenu inimesele, kelle kohta sa mitte midagi ei tea. Ikka on väike hirm, et kas see tuleb tagasi või mis juhtub kui börs kukub - kõik sellised negatiivsed mõtted. Pärast alustamist saad tegelikult aru kui vähe sa sellest kõigest tead, kui vähe me koolis selle kohta õpime ja kui vähe me tegelikult ühiskonnas sellest räägime. Sellele järgnes suur õppimise tuhin, kui sai neelatud igasuguseid blogisid, raamatuid ja muud informatsiooni. Nüüd on kolmas faas, kus ma tunnen, et võiks investeerida rohkem. See seisab aga pigem selle taga, et kõik finantsid, mis võimalik on juba investeerimisse suunatud.

Mis on olnud kõige suuremad õppetunnid?Enne kui ma investeerima hakkasin, arvasin, et see on palju-palju keerulisem. Mul oli ettekujutus, et sul on ikka väga suuri rahasummasid vaja, pead väga teemas sees olema ja omama väga palju informatsiooni. Pigem tuleb tarkus ajaga. Kui hakkad otsast pihta, siis hakkadki kõrvalt uurima, et mis toimub ja miks toimub. Kui oleks vähegi võimalik, siis oleksin veel varem pihta hakanud. Need õppetunnid tulevad niikuinii investeerimise jooksul.

Kuidas investeerimise korraldanud olete - tõstate iga kuu palgast kõrvale?Praeguseks olen jõudnud selle süsteemini, et "pay yourself first" (maksa endale esimesena - ing k). Raha investeeringutesse läheb kohe palgapäeval kui palk tuleb. Mitte nii, et see mis kuu lõpus järgi on läheb investeeringutesse. Pikas perspektiivis on eesmärk niinimetatud 50% klubisse kuuluda ehk pool sissetulekutest võiks minna investeeringutesse. Sinnani on hetkel veel päris pikk tee minna.

Eestis on väga palju õpetajate palga ümber olnud kära, et need kipuvad olema väiksed. Kui lihtne on õpetajal säästa?Jah, ma nõustun, et õpetajate palgad on väiksed ja säästmine on keeruline. Kui ma aga vaatan ennast ja teisi enda tutvusringkonnas olevaid õpetajaid, siis väga paljud õpetajate säästud tekivad sellest, et nad töötavad ka väljaspool kooli ja teevad midagi muud. Mina lisaks koolis töötamisele, õpetan näiteks täiskasvanuid. Siin tuleb arvestada sellega, et õpetaja tööd teed sa sellepärast, et see sulle väga meeldib ja kui sul on rahalised ambitsioonid, siis sa teed kõrvale midagi muud. Ilmselgelt on võimalik absoluutselt kõik ebavajalikud kulud ära lõpetada ja siis meeletud rahakogused kokku hoida. Pigem olen läinud seda teed, et mul on kindel siht kui palju ma igakuiselt kõrvale hoian. Reisimist, kontserte ja väljas söömist ma ei piira. Finantsvabadus ei tähenda seda, et praegu elad väga askeetliku eluviisi ja tulevikus elad hästi.

Äripäeva värskes rikaste TOPis on ainult 37 naist ja TOP 100 seas on neid 6. Neistki paljud on saavutanud rikkuse tänu abikaasale. Miks meil on nii vähe self-made naismiljonäre?Siin mängivad rolli mitmed ühiskondlikud arengud. Kui vaatame laia maailma, siis palgalõhe teema ei ole ju lõplikult lahendatud isegi Skandinaavia riikides. Naistippjuhtidele klaaslagi ikkagi eksisteerib, kust neid ülesse ei edutata. Üks suur probleem on ka see, et puuduvad eeskujud. Naised sageli hoiavad meediast väga aktiivselt kõrvale, sest sellega kaasneb igasugune kriitika pereelu ja riietuse ja kõige muu kohta. Ja nii kuidagi ekslikult ongi jäänud mulje, et meil pole potentsiaalseid tublisid naisi. Arvan, et see hakkab lähiaastate perspektiivis muutuma. Meil on ühiskonnas väga sees, et kui püüda kujutleda keskmist investorit, siis tekib silme ette pilt 30-40ndates mehest, kes käib tööl pintsakuga. Millegipärast meil ei ole ühiskondlikku kuvandit, et meil üldse naisinvestoreid oleks. Kui vaadata näiteks Bondoratki, siis mõne aja eest avaldatud statistika järgi on 10% investoritest naised. Seega pole probleem turule ligipääsetavuses vaid pigem mingites keerulisemates ühiskondlikes protsessides.

Kuidas on õpilastega lood, poistel on majanduse vastu suurem huvi?Natuke ikka on. Poisid ja matemaatika, poisid ja reaalained ja eks finants läheb ka natuke sinna alla. Paljud inimesed arvavad, et sul on vaja väga palju matemaatikat investeerimiseks osata kuigi see tegelikult päris nii ei ole. Kõikide inimeste huvi on elus hästi hakkama saada. See ei ole piiritletud, kas poisid või tüdrukud tahavad seda rohkem.

Kui head on koolilaste eelteadmised rahast ja kui palju mõjutavad vanemad?Ühe praktilise tunniülesandena käivad õpilased poodides ja vaatavad näidistoidukorvide hindasid ja siis nad võivad ise valida, mis nad sinna toidukorvi panevad. Sealt juba jookseb väga suur erinevus välja palju inimesed raha kulutavad. Teise ülesandena olen palunud neil välja arvutada kui palju maksab laste kasvatamine ja tulemused tulevad neli korda erinevad. Sõltuvalt sellest, millised on peres tarbimismustrid. Nelja aasta jooksul kui olen õpilastelt küsinud, kas nende peres rahast räägitakse, siis neid käsi tegelikult tõuseb väga üksikuid.

On uuel põlvkonnal rohkem lootust kui eelmistel?Arvan küll. Ka minu vanematel ei olnud vaja väga palju tänapäeval olulisi finantsteenuseid kasutada. Minu vanemate põlvkonnas olevatel inimestel ei olnud kodulaenu või autoliisingut ja investeerimine on pigem võõras teema. Aga need noored, kes praegu tulevad, nende vanemad on piisavalt noored, nad on läänelikumas ühiskonnas üles kasvanud ja neil on natuke parem arusaam. Investeerimine võib-olla ei olegi kõige olulisem. Kõige tähtsam on, et inimestel oleks mingisugune kontroll oma rahaasjade üle ja ei elataks pidevalt üle oma võimete. Koolide roll võiks olla suurem. Kui õpilane lõpetab kooli, siis ta sageli ei tea mida lepingule alla kirjutamine tähendab. Minu hinnangul võiks tal see teadmine olla.

Kas lastel lähevad koolis majandust õppides silmad põlema või eelistatakse ehitajatööd Soomes?Müüt, et Soomes ehitamine on hea elu, on tegelikult hakanud praegu juba kaduma. See on jõudnud ka õpilaste mõttemaailmasse. Õpilased on optimistlikud. Usuvad, et kõigil on tulevikus võimalik olla rikas. Finantshariduse eesmärk ongi neile õpetada, mida peab tegema, et tulevikus rikas olla.

Kuidas saaks asja paremaks teha?Esimene samm Eesti ühiskonnas võiks olla avalikud palganumbrid. Praegu Eesti töökuulutuste juures palganumbri leidmine on väga suur erand. Inimestel puudub ettekujutus, mis see tegelik keskmine valdkonniti on. Ka naiste palgalõhe puhul tuuakse väga sageli välja argument, et naised ei küsigi rohkem palka. See probleem saaks elimineeritud kui oleks teada millist palka mingis töökohas makstakse. Ega keegi alla selle siis küsima ei hakkaks. Meie tööturu olukord on keeruline ja on täiesti mõistetav, et osad inimesed ei küsi palka juurde, sest neil on hirm, et kui nad seda väga häälekalt küsivad, siis võetakse tööle keegi teine, kes on natuke vähem häälekas.

Milline on teie eesmärk õpetajast investorina ehk millal saab jalad seinale visata?See aastate hulk muutub pidevalt. Aegajalt olen optimistlikum ja aegajalt pessimistlikum, aga arvan, et 40 eluaastaks oleks see väga reaalne. Arvan, et isegi õpetajana jätkates oleks see võimalik, sest investeerimisel on tähtis alustada varakult ja teha seda tihti. Isegi kui summad, millega ma alguses alustasin ei ole väga suured, siis juba 10 aastaga jõuavad need tegelikult päris korralikult kasvada.

KOMMENTAAR

Jaak Roosaare: Hoidke Kristil silm peal!Väikeinvestor ja "Rikkaks saamise õpiku" autor"Kristi Saare esines "Rikkaks Saamise Õpik praktikas" koolitusel enam kui 100le investeerimisest huvitatud inimesele ja oli üks publiku lemmikesinejaid. Pole just sage nähtus, et alla 25 aastane õpetajast naisterahvas annab investeerimisalast nõu ja liigub ise kiirtempos rahalise vabaduse poole. Kristi on suurepärane näide sellest, et investeerimisega alustamiseks ei pea omama suurt sissetulekut ega ülihäid teadmisi - alustades on tootlusest olulisemad õiged harjumused ja põhimõtted. Kristi blogil tasub kindlasti silm peal hoida - sealt saab nii investeerimistarkust kui ka motivatsiooni."