Väikesed toidutootjad eiravad suuri jaekette

Äripäev on saanud väiketootjatelt vihjeid trahvide kohta, mida suuremad poeketid neile kehtestavad. Trahve võib määrata näiteks selle eest, kui väiketootja ei suuda nõutud koguses toota või kui on tekkinud tõrge logistikas.

Viljandimaal Saarepeedi vallas Karulas tegutseva Karula Lihatööstuse üks omanik Annely Ritson rääkis, et täna müüvad nad oma toodangu ise otse klientidele. “Uusi kliente ei pea otsima, kuna klient ise leiab meid,” ütleb Ritson. Ta selgitas, et enim kaupa läheb laatadele, veel ostavad nende tooteid väikepoed. “Suuri kette me ei kasuta. Aastaid tagasi uurisime Selverist, aga trahvid olid sel ajal päris suured, kui kaup õigel ajal kohale ei jõua,” märkis Ritson ja nad loobusid.

Vändra metsas Pärnumaal Orikülas asuva Kaatarusaare talus tegutseb tunnustatud mahetootja. Perenaine Kadri Kontkar tõdeb samuti, et praegu ei ole enam tõesti huvi suurtes poekettides oma kaupa müüa. “Ainult sel juhul oleksin huvitatud, kui talukauba jaoks on eraldi riiul, talukaup peab olema nähtav ja eristatud,” tõdes ta.

Kontkar tõdes, et temal on kogemus Viljandi Maksimarketiga ja ta ütleb uhkusega, pood otsis ta ise üles. “Selle põhjal võin öelda, et väga hästi sai kokku leppida. Nad ei nõudnud konkreetset kogust ja ei olnud probleemi, kui kauba tarnimisega tekkis vahe sisse. Viisin kauba näiteks siis, kui ise Viljandisse sattusin. Ja arved olid alati õigeaegselt tasutud (30 päeva). Maksimarketi tingimused olid, et tuli anda teatud protsent tootehinnast alla ja et aegunud kauba võtan ise tagasi. Trahve ei olnud,” kommenteeris Kontkar.

Ta lisas siiski veidi pettunult, et seni, kuni tema valmistatud talukaup oli eraldi riiulis, st nähtav, edenes müük väga hästi, aga poole aasta pärast pandi tema kaup üldistele riiulitele ja läbimüük vähenes väga tuntavalt, sest kadus teiste kaupade vahele ära.

Suure osa oma toodangust müüb Kontkar täna maakondlike toiduvõrgustike kaudu, mis tegutsevad deviisi all: otse tootjalt tarbijale ehk lühendiga OTT. Hakkaja naine on oma mobiiltelefoninumbri lisanud otse toote etiketile ja nii helistavad kliendid talle ka mitmelt poolt üle Eesti. Kui vähegi võimalik, siis katsub ta oma tooted alati kohale toimetada.

“Minu lähedal tegutsevad Viljandi OTT ja Pärnu OTT. Kaks-kolm korda kuus käin ise nendel kaubakohtumistel. Viljandi on veidi ära vajunud. Seevastu Pärnu OTT tegutseb väga kenasti,” kommenteerib perenaine, kelle sõnul on hea variant veel talupoed, kus on kaup ainult Eesti taludest. Näiteks Rapla Talupood Nõmme turul Tallinnas. Suurte poekettide trahvid on lepinguga paika pandud.

Saaremaal asuva Karja Pagariäri juhataja Aivo Kanemägi kommenteeris, et suurte poekettide trahvid on lepingutega paika pandud. “Igal poeketil erinevalt, kellel rohkem, kellel vähem, ma ei saa lepinguid kommenteerida, aga kokkupuuteid on olnud, kuid põgusalt ja otsest probleemi see meie jaoks siiamaani pole kujutanud,” märkis ta.

Kanemägi lisas, et ka nemad müüvad oma tooteid otse oma poest. Suvel on selle kaudu päris suur müük, eriti populaarne on just ahju­sooja leiva ostmine. “Poekettidest kasutame enamikku suuremaid: Selver, Rimi, Prisma, ETK, Comarket. Väga oluline, lausa võtmeklient, on meile kohalik Saaremaa Tarbijate Ühistu. Maxima on ainult Kuressaares. Lisaks on ka üksikuid kauplusi, näiteks Tallinna ja Tartu Kaubamaja, Stockmann. Ja väga olulisel kohal on toitlustusasutused, näiteks koolid, lasteaiad, restoranid ning spaad,” kommenteeris ta.

“Olen tegelenud sellega neli aastat ja ei jõua nii palju kasvatada ja keeta, kui on tellimusi, võin öelda, et minu tooted müüvad ennast juba ise – tarbijaid otsima isegi ei pea. Nemad leiavad mind,” märkis Kontkar ja lisas, et oma köögiviljahoidised valmistab ta ainult endakasvatatud maheköögiviljast.

Kontkar leiab, et seda tüüpi tarbijaid, kes otse tootjalt oma kauba võtavad, tuleb järjest juurde. Saaremaa Karja Pagari põhitoodeteks on rukkitooted, neid on sortimendis umbes 20. Kõige müüdavam leib on Karja Rukkileib ning see toode pärjati asja ka tiitliga “Põllumehe lemmikleib 2014”.

Kommentaar

Mõneprotsen­dised häired tarnekindluses on lubatud

Allar Kahju,  Rimi tarneahela juht

Ka Rimil on lepinguliselt õigus leppetrahvi rakendada juhul, kui hankijaga kokku lepitud tarnekindlus ei ole saavutatud ning seda õigust oleme ka rakendanud.

Meie jaoks on tarnekindlus väga oluline, kuna soovime, et klient ei peaks pettuma kaupluses, kui tema lemmiktoode on riiulilt otsa saanud.

Tarnekindlust arvutame protsendina Rimi tellitud ja hankija poolt tarnitud erinevuse kohta. Näiteks, kui Rimi on kaubatellimuse esitanud 100 kastile, kuid hankija on meile tarninud vaid 90 kasti, siis tarnekindlus on 90%. Lepingutes me mõistagi ei eelda, et hankijad on eksimatud ning alati on lubatud mõneprotsendised häired tarnekindluses.

Rõõm on tõdeda, et enamik meie hankijatest vastavad kokku lepitud tarnekindluse ootusele ning sellest tulenevalt ei ole ka kunagi olnud neile põhjust leppetrahvi rakendada.

Kommentaar

Loomulikult sooviks tootja kohustustevaba rahateenimis­võimalust 

Andres Lember,  Eesti Tarbijateühistute Keskühistu turundusdirektor

Alustada tuleb sellest, et jaekettide huvi on teha äri ja teenindada oma kliente, mitte teha trahve. Tuleb aru saada, et kaupa sortimenti või kampaaniasse võttes ja riiulile pannes annab jaekett sisuliselt lubaduse tarbijale.

Juhul, kui tarnija on kaupmeest alt vedanud ja riiulis kauba asemel tühjus, siis tarbija pahameel tõuseb kaupmehe, mitte tootja vastu. Lisaks siis loomulikult fakt, et jaeketil jääb kaup müümata ja raha teenimata ning halvemal juhul lendab tuulde ka turundusinvesteering, mille kaupmees teeb kampaaniakaubale või uue toote tutvustamiseks.

Loomulikult sooviks tootja kohustustevaba rahateenimisvõimalust, õigust tarnida siis ja nii palju, kui talle mugav on, kuid eeltoodud põhjustel ei saa jaeketid sellise olukorraga leppida. Ja siin ei ole vahet, kas tegu on suur- või väiketootjaga – oled andnud lubaduse, tuleb seda ka täita.

Just seetõttu on jaeketid toonud lepingusse sanktsioneerimisvõimaluse. Rõhutan, et see on võimalus, mida me kasutame ainult korduva ja sihilikult pahatahtliku käitumise korral.

Kommentaar

Tootja ei ole Eesti turul kindlasti nõrgemas positsioonis 

Ty Lehtmäe,  Maxima Eesti brändi- ja kommunikatsiooniosakonna direktor

Tarnelepingutes lepivad kaupmees ja tarnija kõik tingimused kokku. Kindlasti peavad sõlmitavad lepingud olema mõlemale poolele kasulikud, sest vastasel korral jääksid need sõlmimata.

Tootja ei ole siinsel turul kindlasti nõrgemas positsioonis, sest korraga on võimalik oma kaupa pakkuda viiele olulise turuosaga jaeketile. See tähendab, et valikut jätkub.

Kui nüüd vaadata kaupmeeste ja tootjate rentaablusi, siis ka siin on tootjate rentaablused kordades kaupmeeste omadest suuremad ehk ei saa kuidagi väita, et tarnelepingud oleksid tootjale kahjulikud ja kasumit piisavalt ei teenita.

Tarnelepingud on nii Eestis kui ka mujal maailmas küllalt sarnased. Peamine, et kaup kokkulepitud hinnaga ja kvaliteedis, kokkulepitud ajal ja koguses kauplusesse jõuaks. Kui seda ei juhtu, vastutab tarbija ees kauplus ja seetõttu peab kauplus ennast sanktsioone puudutavate lepingupunktidega kaitsma kas puuduva või ebakvaliteetse kauba eest.

Samuti peab kauplus garanteerima, et harjumuspärane kaup oleks iga päev, eriti suurema kampaania ajal, piisavas koguses letis saadaval. 

Kommentaar

Mingid reeglid peaksid ikka kehtima mõlemale poolele

Katrin Riisalu,  Selveri ostudirektor

Selveril on määratud trahvid hankijatele, kes ei täida lepingut. Sinna alla läheb kõige olulisem tarneprobleem, kui liiga suuri mahte ei suudeta täita.

Iga kett soovib tagada oma klientidele kaupade saadavuse ja mitte ilma jääda kaubast. Kuid ükski lepingu punkt pole ühepoolselt kokkulepitud. Meie soov on varakult reageerida ja vajadusel leida sobiv asendustoode. Kampaaniate puhul on küll nii, et kui oleme toote välja reklaaminud, siis tuleb tagada selle saadavus 100%.

Iga kaupmees soovib, et riiul oleks täis kaupa ja kui meie vastutame oma kliendi ees kauba saadavuse pärast, siis võiks ju tootja vastutada ka kauba saatmise eest õigel ajal.

Trahvide suurust ma kommenteerida ei saa, kuna see on kokkuleppe küsimus.

Lugu ilmub 19. novembril kuukirjas Tööstus. Lisaks saad teada, kas kalad kardavad tuult, millised peavad olema innovaatilised pakendid ja mis toimub keemiatööstuses.