Töölepinguseaduses tuleb leida kesktee

Siiski on toimuv tekitanud mitmeid erisuunalisi mõtteid, mida siinkohal heal meelel jagaks.

Seaduse menetlemine. Selleks, et vaielda, peab olema midagi, mille üle vaielda. Seega on loomulik, et enne kui alustada seaduse üle debatti, peab keegi selle kokku kirjutama. Eestis on tavapraktika, et ministeerium valmistab ette seaduse põhja ja saadab selle sotsiaalsetele partneritele, st asjasse puutuvatele organisatsioonidele parandusettepanekute tegemiseks. Paralleelselt toimuvad ka samade sotsiaalpartnerite ja ministeeriumi pidevad kokkusaamised. Laekunud parandusettepanekud analüüsitakse läbi ja seaduseelnõud täiendatakse nendest lähtuvalt. Alles seejärel liigub seadus valitsuse ja parlamendi päevakordadesse. Üllatav, et osad asjaosalised konstruktiivsete paranduste tegemise asemel seekord tänavatel protestiaktsiooni on algatanud.

Töötaja turvalisus. Tõesti, esitatud eelnõu näeb töötajale ette mõnevõrra ebamugavamat elu. Ma ei julgeks väita, et kahanevad sotsiaalsed garantiid. Pigem jääb mulje garantiide ümberpaigutamisest. Maakeeli öeldes võib tööd kaotada kergemini, aga uut saada ja vahepealset aega üle elada on jälle märksa kergem. On vana tõde, et võimalustega kaasneb ka vastutus. Eks tuleb ka töövõtjal õppida vastutust kandma, sest olgem ausad, tegelikult tagavad firma hea käekäigu mitte firma omanikud ja juhid, vaid tublid töötajad. Omanike ja juhtide ülesandeks on need inimesed leida ja neile väärikat tasu maksta.

Ettevõtluskeskkond. Meile meeldib leida ennast kõikvõimalikest tabelitest maailma esirinnas. Olgu see siis majandusvabadus, konkurentsivõime või elukvaliteet. Ja meile kohe üldse ei meeldi, kui keegi julgeb näidata meile meie vigasid ja võrrelda meid mõne vähetuntud Aafrika riigiga. Samas on kriitikutel tihti õigus. Meil on palju nõrkusi ja nendele tuleb mõelda. Tööjõuturg on kindlasti üheks selliseks näiteks.

Majandusvabaduse indeksite puhul on ilmnenud, et tööturu vähene paindlikkus, millele on nüüd lisandunud ka tööjõupuudus, on üks suuremaid Eesti konkurentsivõime langetajaid. Paindumatu ja iganenud tööõigus muutub silmatorkavaks probleemiks kohe, kui kiire majanduskasv peatub või selgelt aeglustub.

Tööturu paindlikkus või selle puudumine on kriitilise tähtsusega konkurentsivõimet mõjutav tegur. Tööjõud on ettevõtluse jaoks sisendiks nagu ka kapital, oskusteave jms. Spetsiifiliseks muudavad tööturu aga sotsiaalsetel kaalutlustel kehtestatud piirangud ja takistused töölepingute muutmise ja lõpetamise osas. Mida rohkem neid on, seda vähepaindlikum tööturg on. Esmapilgul on sotsiaalsete garantiide rohkus töötajate huvides, kuid asja põhjalikumalt vaadeldes ei pea see päris paika. Erasektoris saab tööd teha siis, kui see on kasulik nii töötajale kui ka tööandjale. Kui ettevõte on kahjumis, ei saa lõputult jätkata, sest vastasel juhul jõutakse pankrotti. Liigselt reguleeritud tööturg osutub seega põhjuseks, miks ettevõtjad mõtlevad enne 7 korda, kui kedagi tööle julgevad võtta. Sotsiaalsete garantiidega liialdamine võib tegelikult kaasa tuua suurema tööpuuduse.

Jutuksolev seaduseelnõu muudaks meie suhteliselt jäiga tööjõuturu paindlikumaks. Raskustesse sattunud ettevõtted saaksid tööd kiiremini ja odavamalt ümber korraldada ja samas muutuks märksa lihtsamaks hea töövõtja ja tööandja teineteise leidmine.

Parandusettepanekutest. Eile lõpped sotsiaalministeeriumi poolt ette antud kooskõlastamise ehk ettepanekute esitamise tähtaeg töölepinguseadusele. Ka mina leian, et seaduse tekst on liiga kohmakas. On palju üldiseid ja raskesti mõistetavaid kohti, kus oleks vaja asja kas defineerida numbrites (nt palga alandamise ülempiir protsentides) või tuua mingeid selgitavaid näiteid. Või siis see, et töölepingu kollektiivsel ülesütlemisel töötajate arvu määramisel kohaldatakse töötajate usaldusisiku seadust. Leian, et sellisel kujul jätkub mikroettevõtete ebavõrdne kohtlemine. On hädavajalik muuta töölepingute kollektiivse ülesütlemise kontseptsiooni. Või siis see, et põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. See võiks olla pikem, näiteks 2 aastat. Või siis see, et alaealise seaduslik esindaja ei tohi anda nõusolekut koolikohustusliku alaealise töötamiseks koolivaheajal rohkem kui pooleks iga koolivaheaja kestuseks. Kas see on mõistlik? Kerge ja meeldiv töö on selline, mida alaealised võivad soovi korral teha enam kui pool koolivaheajast.

Ehk siis selliseid näiteid on palju. Kuid nagu enne märgitud, on debatt demokraatia alus. Tööandjatel omad huvid, töövõtjatel omad. Töösuhteid reguleerivate normide ülesanne on leida kesktee, millest ühel pool asub ettevõtlusvabadus ning teisel pool töötaja kaitse. Selge aga on see, et kehtiv tööõigus ei tule selle ülesandega piisavalt hästi toime ning on ajale jalgu jäänud.

Loodan, et valitsus ei jää eriarvamuste puhul äraootavale seisukohale, vaid leiab selle kesktee.