Eesti tööturg ei näita nõrgenemise märke

Mitme Euroopa riigi majandus on möödunud aastal jahtunud ja kukkunud on kinnisvarahinnad. Kui näiteks Hipaanias ja Iirimaal tõusis töötustase majandusõitsengu lõppedes kiiresti, siis Eestis on töötuse tase isegi vähenenud, kirjutab Stefan Andersson ap.ee sõsarveebis bbn.ee.

Vastavalt Eurostati värskeimale raportile on töötustase Euroopas viimase 12 kuu jooksul langenud 7,1 protsendilt 6,8 protsendini. Töötus on suurenenud aga Hispaanias ja Iirimaal. Neid riike tabas kinnisvarakriis juba 2007, ja seda pärast aastaid kestnud hinnatõusu kinnisvarasektoris. 2007. a juunist on töötus Hispaanias sööstnud 8,7 protsendilt 10,7 protsendini, Iirimaal 4,5lt 5,7ni.

Eestis ja Lätis, kus tõusu ja languse tsükkel on hoopis tüüpilisem ja kus kinnisvarahindade langus on järsem kui Hispaanias või Iirimaal, on aga töötustase langenud. Juba mainitud ajavahemikul langes töötustase Eestis 4,8 protsendilt 4,1 protsendini. Euroopa Liidu 27 liikmesriigi seas on Eesti töötustaseme poolest peale Taanit, Hollandit ja Küprost neljandal kohal.

Statistikaameti andmed kinnitavad, et siinne tööturg on tugev. Kui võrrelda andemeid möödunud aasta teise kvartaliga, siis näeme, et töötavate isikute arv on püsinud stabiilsena, olles pisut alla 660 tuhande. Majandusharude kaupa võttes on muutused üldiselt väikesed, välja arvatud töötlevas tööstuses, kus tööhõive on aastaga suurenenud 137 tuhandelt 151 tuhandeni.

Niisiis, juba 18 kuud kestva sisemajanduse koguprodukti vähenemise ja langevate kinnisvarahindade kiuste ei ole mõjusid Eesti tööturule veel näha. On selge, et 25 protsenti langenud eluasemehinnad on sellele sektorile mõjunud jahutavalt. Siiski on tööturu üldine stabiilsus väga märkimisväärne, seda eriti siis, kui arvestada ka langust transiitkaubanduses Venemaaga, mis kestab samuti juba poolteist aastat.

Nüüd ennustavad paljud vaatlejad, et halvim seisab alles ees, aga siiani räägivad arvud siiski enda eest. Möödunud aastal ei käitunud Eesti töötustase nii nagu Hispaania või Iirimaa vastav näitaja, seda isegi hoolimata asjaolust, et SKP ja kinnisvarahinnad on siin langenud suuremal määral kui teistes riikides. Mõistagi tuleb arvestada ka erinevusi riikide kompensatsioonimehhanismides, mis mõjutavad töö kaotanud inimeste käitumist ja avaldatavaid arvandmeid, aga isegi sel juhul ei saa eirata aktiivse töötava elanikkonna üldist positiivset mõju.

Ma arvan, et siinse langeva SKP ja tugeva tööturuga majanduse niisuguse arengu põhjustab erinevus finants- ja reaalmajanduse vahel. Finantsmajanduse, mis võib kiiresti laieneda ja kahanda, määratleb see, mis toimub rahvusvahelisel tasandil, reaalmajandus seevastu käib stabiilsema kasvu kasvu ja tootlikkuse tõusu rada. Eesti suutis kiiresti meelitada riiki igasugu rahainvesteeringuid, olgu siis pangalaenudena või fondi- ja aktsiakapitali investeeringutena. See omakorda viis suuremal või vähemalt määral kujutletavate kasumiteni kõigis majandusharudes ja tõstis SKP näitajat. Hinnasignaalide kaudu mõjutab finantsmajandus kahtlemata reaalmajandust, aga pikemas perpektiivis läheb reaalmajandus ikkagi oma teed, küll ehk uute ettevõtete ja muutustega omandisuhetes, aga siiski oma teed. Inimesed töötavad, investeerivad, leiutavad, ja tootlikkus tõuseb.

Praegune maailmamajandust vaevav krediidiprobleem tuleneb finantsküsimustest maailmamajanduse subjektide vahel. Maailmamajandusel tervikuna ei ole võlgu, on vaid varad. Eesti põhiline vara on töötav elanikkond, mille majanduslik väärtus, olles küll praegu suhteliselt madal, on siiski stabiilsel tõusuteel - seetõttu on konkurentsivõimeline tööjõukulu ka leevendavaid mõjureid võimalike halbade investeeringute vastu. Võib öelda küüniliselt, et mõned inimesed laenasid ja investeerisid lollisti, aga kuna sissetulekute tase oli madal, siis ei laenatud suuri summasid ja seetõttu oli kahju ka piiratud. Sissetulekute suurenedes antakse inimestele uus võimalus.

Peab arvesse võtma, et praegune majanduslangus on viimane, kui Eestis on suhteliselt odav (ja massiivse Euroopa Liidust lähtuva finantstoetuse tingimusis). Järgmisel korral tuleb „normaalne” tsükliline langus ja selleks ajaks, lootkem, kasutame juba eurot ja et inimesed oskavad rohkem arvestada krediidiriskidega (ning ka võimalustega).

Nagu ennegi palju kordi räägitud, mingi erilise „Eesti majaduse” kontseptsiooni asjakohasuse võib õigusega seda küsimärgi alla. Pikema aja jooksul on välised integratsioonijõud, mis suruvad Eesti palgataset ülespoole (ja kasumimarginaali allapoole), siiski tugevamad kui sisemajanduse kõikuv nõudmine. Viimaste aastate kestel on Eesti pidevalt laiendanud kontakte teiste riikide majandusega, aga sellega kaasneb rahvusliku majandusruumi vähenemine. Varsti on nii, et Eesti majandust eristab teistest vaid tema maksusüsteem, puudutagu see siis makse tööjõule, kasumilt või toodetelt.

Tuleb järeldada, et möödund 18 kuu kestel on rahvusvaheline majandusintegratsioon ja hinnaühtlustumine mõjutanud Eesti tööturgu rohkem kui siinne kahanev sisenõudulus. Kui võtta arvesse 2008. a palgatõusu, siis võib suhteliselt suure tõenõosusega arvata, et tööturg on jätkuvalt stabiilne. Teiste sõnadega: ettevõtja ei peaks lootma odavale Eesti tööjõule, vaid mõttekam oleks töötada tööviljakuse tõstmise suunas. Enamgi veel – üleilmne inflatsioon on märk sellest, et konkurents ressurssidele suureneb, sealhulgas ka inimressursile.