Euroopa Keskpangast on oodata intressikärpeid

Viimane on sunnitud järgmisel aastal intressimäärasid kärpima, sellest hoolimata, et inflatsioon püsib kõrge, kirjutab erainvestor Stefan Andersson aripaev.ee ingliskeelses sõsarveebis bbn.ee.

2005. ja 2006. aastal kasvas Eesti SKP ehk majandus kiiresti. Igas iseseisva rahapoliitikaga riigis oleks sellega kaasnenud intressimäärade tõus, aga Eestis need hoopis langesid, mis võimendasid kasvu ja viisid majanduse ülekuumenemiseni. 2007-2008 on olukord täpselt vastupidine – intressimäärad tõusevad ajal, mil nad peaksid hoopis langema. Eesti majandusele jaoks on see "halb õnn", olles sellisena aga siiski Euroopa majanduse ja intressimäärade järgi joondumise paratamatu tagajärg. Tuleval aastal, just tänu probleemidele teistes Euroopa riikides, on Eestil lõppeks võimalus saada intressimäärasid, mis vastavad riigi majandusolukorrale.

Mulle tundub, et praegu läheb eurotsooni majanduses kõik allamäge. Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjoni esindajad on 2009. a suhtes ikka veel optimistlikud, on ent aga selge, et kõik näitajad osutavad langusele. Eurotsoonis langes teises kvartalis SKP 0,2%; nii Saksamaa, Prantsusmaa kui ka Itaalia majandus olid languses. Aastane SKP kasv on siiski 1,4%, olles esimese kvartali 2,1% võrreldes madalam.

Euroopas on ikka nii, et kui SKP langeb, siis halveneb kohe ka riigi rahandus. Pärast seda, kui ulgumise ja hammaste kiristamise saatel suudeti eelarve puudujääk hoida õigel pool 3%-list SKP limiiti, on mõnedki riigid taas sellest piirist allapoole langemas. Iirimaa on avalikult tunnistanud, et sel aastal ületab puudujääk 3% ja Prantsusmaa hoiatas, et ei jõua sihiks seatud 2,5%ni. Hispaanias suureneb puudujääk lausa iga kuuga, ja kui eelmise aasta ajavahemikul jaanuarist juulini oli eelarve ülejääk Hispaanias 8 miljardit eurot, siis nüüd ollakse miinuses 10 miljardiga.

Jaekaubandus Euroopas kukub kuid jäjepanu, tööstustellimused ja ehitus on langenud. Ainus vilgas näitaja tundub olevat inflatsioon, st see, millele Kespank just keskendubki.

Aasta tagasi Keskpank sisuliselt kaotas kontrolli pankadevaheliste intressimäärade üle, mis hakkasid elama oma elu. Kui sai selgeks, et turg on saastatud igat sorti halbade laenudega, siis tõusid ka riskipreemiad. Praegused euribori määrad kalduvad Euroopa Keskpanga kurssidest järjekindlalt kõrvale, ja nii see jääbki ajani, mil riskipreemiaid langetatakse reflatsiooni kaudu. Kõrge intressimäära tase kahjustab Euroopa nõrgimate pankade positsiooni - aeglaselt küll, aga kindlalt.

Tõsisemalt annab märku väärtpaberiturg, kus Euroopamaade riiklikud laenuobligatsioonid maksavad üha suuremaid riskipreemiaid. Möödunud nädalal suurenes intressimäärade vahe Saksamaa 10 a võlakirja ja Kreeka, Itaalia, Hispaania ning Portugali võlakirjade vahel rekordtasemeni. Kreeklased pakuvad nüüd sakslastest 73 sajandikprotsenti suuremat intressimäära, itaallaste ja sakslaste vahe on 67 sajandikprotsenti.

Lähem pilguheit Itaaliale näitab, et riigivõlg oli 2007. a SKPst 104%. Nüüdseks on Itaalia majanduskasv langenud ja riigivõlg suureneb. Eelnevale lisame rahvastikuprobleemid, ja intressimäärade vahe võimaliku suurenemise korral on tohutut riigivõlga veelgi kallim finantseerida.

Ent miks nõuab turg Itaalialt kõrgemat intressimäära kui Sakamaalt? Kas turg arvab, et Itaalia ei täida riigivõlaga seotud kohustusi ja läheb pankrotti? Arvatavasti mitte. Selle asemel kalkuleerib turg riski, kas Itaalia ehk nii või teisti ei loobu Euroopa rahasüsteemist järgmise kümne aasta kestel. Ka see tundub ebatõenäolisena, kuid teisest küljest, kui kaua suudab Itaalia jätkata riigi rahastamisega seotud praeguse intressivahe kinnimaksmist? Kas eurotsoonis on üldse mõtet jätkata, kui turg Itaaliat niigi karistab? Itaalia on vaid üks näide. Hispaania riigivõlg on väiksem, aga see on praegu Itaaliaga võrreldes suuremas vabalangemise ohus.

Olukord, kus Lõuna-Euroopa ja Saksamaa laenurahaga seotud intressimäärade vahed on suured, meenutab olukorda USA nn föderaalväärtpaberitega (Fannie&Freddie) ja riigivekslitega: need mõlemad on endastmõistetavalt kindlustatud kohustuste täitmata jätmise vastu, ent sellest hoolimata kehtestab turg riskipreemia, kui riigi/ettevõtte finantsolukord halveneb. Kui aga USA valitsus saab teha rahasüsti neisse majandusüksustesse, siis vastavat „Euroopa valitsust” ei ole olemas. On ka küsitav, kas sakslased tahavad kinni maksta Lõuna-Euroopa võlgasid. Seetõttu intressivahed suurenevadki.

Ent just siin saabki selgemaks Euroopa Keskpanga roll. Keskpangal on üks eesmärk: tagada, et tarbijahinna inflatsioon oleks vastavuses hinnastabiilsuse definitsiooniga, st alla 2%. Teame, et Keskpank saab selle eesmärgi saavutamiseks ette nähtud ajaga mängida. Teoreetiliselt tundub ju tore, et on keskpank, mis intressimäärasid peenelt üles või alla häälestades nõnda tarbijahindu ohjab, aga turg reageerib tavaliselt palju järsemalt.

Euroopa Keskpanga põhiprobleem (üldse keskpankade üldine probleem) on selles, et olgugi et neil on esmaselt voli rahapoliitika kaudu kontrollida tarbijahindu, mõjutavad nad siiski kõige otsesemalt varahindu. Tarbijahinnad reageerivad muutustele varahindades üksnes pika viivitusega.

Keskpangad klammerduvad inflatsiooninäitajaisse sellisena, nagu seda defineeritakse. See tähendab, et nad jälgivad suure tähelepanuga viimase 12 kuu hinnatõusu, aga nad on õndsas teadmatuses, kui suur on vastav näitaja nt viimase 24 kuu lõikes (samal kombel vaatab Eesti valitsus,et eelarve oleks tasakaalus ainult 12 kuu perspektiivis, jättes mingil põhjusel täesti tähelepanuta 24 ja 36 kuu vastavad näitajad). Samal põhjusel on Keskpanga tähelepanu praegu hõivatud 4%-lise inflatsiooninäitajaga, olgugi et see number on nii ajalooline kui ka statistiliselt täiesti meelevaldne.

Seetõttu koondab Keskpank oma kullipilgu ühele asjale, hoides intressimäärasid kõrgel hetkeni, mil miski annab järgi. See „miski” võib olla ükskõik mis, mis häirib eurotsooni rahalist stabiilsust.

On teada, et Hispaania pangad on loonud Euroopa Keskpangalt laenamiseks suure hulga kinnisvaratagatisega võlakirju. Võttes arvesse tõsiasja, et kinnisvarahinna langus Hispaanias on värskelt alanud ja et see tundub veel jätkuvat pikemat aega, siis võib arvata, et sealset pangandussektorit ootavad tulevikus tõsised mured. Viimaste aastatega on Hispaanias ehitatud rohem maju kui Suurbritannias, Saksamaal ja Prantsusmaal kokku.

Niisiis, Euroopa majanduse kohal laotub küllalt kõuepilvi ja kuna fiskaal- ning rahapoliitika on halvasti integreeritud, siis on kindel, et Euroopa Keskpank peab suurema osa nende probleemide lahendamisest võtma enda õlule. Neil on tööriistakastis vähe riistu, aga tõenäoline on, et nad kasutavad seda, mis neil olemas on, st nad kärbivad intressimäärasid ja lisavad turgudele likviidsust. Nende ametlik eesmärk on hinnastabiilsus, aga eurotsooni kooshoidmine on lõppeks tõenäoliselt tähtsamgi veel.

Praeguses majanduslikus tsüklis on Eesti ajast ees, ühildudes, nagu varemgi, pigem Ameerika kui Euroopa majandusega. Varahindade ja avaliku sektori kulutuste paika loksumise protsess on kestnud juba mõnda aega. Järgmise aasta madalamad intressimäärad Euroopas annavad hoogu just õigel ajal ja Eesti saab lõpuks „õiged” intressimäärad.