Eesti nominaalne SKP kasvas teises kvartalis 8,8%

Käesoleva aasta II kvartalis küündis Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) turuhindades võetuna 4,2 miljardi euroni. Võrreldes läinud aasta II kvartaliga oli kasv 8,8%. I kvartaliga (8,6%) võrreldes on kasv aasta lõikes mõnevõrra suurem. Aasta lõikes võrreldes kuivas Eesti SKP reaalne maht II kvartalis pisut kokku, aga väärtus eurodes jätkas tõusu.

SKPle sissetulekute poolelt pilku heites näeme, et kasumipool soikub, ent palgad kasvavad. Siiski näib, et palga kasvamine kasumi arvelt on juba saavutanud lae. Palga kogusumma suurenes aasta lõikes 15,1% (21,2% I kv) ja kogukasum vähenes 0,5% (-1,6% I kv).

Juba mitu kvartalit järjest on toimunud Eesti SKPs oluline ümberjaotus, mis on töövõtja olukorda parandanud, tööandja elu teinud aga raskemaks. Töökohad, mis loovad vähe väärtust, on likvideeritud, seoses sellega, et töötuse tase on olnud pea olematu. Tootlikkus ja kuluefektiivsus suureneb praegu igas majandusharus arvatavasti väga kiiresti.

Pikas perspektiivis on korporatiiv- ja erainvesteeringud palgatõusu eeldus, ent madal kasumilkkus ja langevad varahinnad ei soosi praegu investeerimist. Aja jooksul peavad palk ja kasum tõusma ühesuguse kiirusega. Mõne aasta jooksul (kuni aastani 2006) suurenes kasum palgast kiiremini. Seejärel on olnud periood, mil palk kasvab kiiremini

Mulle tundub, et nüüd, pärast nominaalse SKP 8,8% suurenemist, tuleb praeguse majandustsükli kõige viletsam osa. Madal kasumlikkus pärsib investeerimisaktiivsust, mis omakorda aeglustab SKPd. Kui kasum hakkab uuesti suurenema, siis taastub ka SKP kasv. Arvata aasta jagu veel kõigub SKP kasv 0-5% vahel. Näeme veel tarbijahinna inflatsiooni langust, mida põhjustavad nii välis- kui ka sisetegurid. Euroopa Keskpank ja Rootsi Riksbank on intressimäära liiga kaua hoidnud kõrgena ja see põhjustab survet tarbijahinna tõusuks ka Eestit ümbritsevates riikides. Näeme ka seda, et inflatsioon Eestis aeglustub ja muutub sarnaseks ülejäänud Euroopaga - hinnaühtlustumine on juba mõnda aega toimunud kiiresti ja tõenäoliselt aeglustub ka see.

Poliitilisest seisukohast lähtudes tuleks mu meelest kõige suuremat tähelepanu pöörata Euroopa Liidu rahaliste vahendite efektiivsele ja kiirele kasutamisele. Sisuliselt Eesti peaks seda võimalust kasutama stabiliseerimispoliitikana.

Kahtlemata on Eesti priviligeeritud olukorras, kuna EL struktuurifondidest eraldatakse meile kuni 2013. aastani pool miljardit eurot aastas. EL vastavad toetusskeemid on ajastuse mõttes küllalt paindlikud, ja seetõttu ei peaks Eesti mitte ainult neid täielikult ära kasutama, vaid tegema seda ka võimalikut kohe.

Riiklik eelarvepoliitika peaks olema paindlik. Läinud aastal teatas riik, et eelarve ülejääk oli umbes 3% SKPst (hoolimata sellest, et riigi kassajääk ei kasvanud samas ulatuses). Juba mõnda aega on riigi konservatiivne eelarvepoliitika tasakaalustanud erasektori hoogsat laenuvõtmist. Kuna nüüd erasektori laenuvõtmine väheneb, siis peaks riik jätkama tasakaalustavat joont, ent nüüd ilmselt vastassuunas.

Majanduslangus loob võimalusi efektiivsuse suurendamiseks ka ühiskondliku elu muudes tahkudes, mis omakorda paneb aluse järgmisele majandustõsule. Mitte ainult erasektorit pole võimalik muuta efektiivsemaks, vaid ka avalikku sektorit saab efektiivsemalt tööle panna. Kohalike omavalitsuste arvu vähendamine tundub olevat mõistlik samm (praegu on vastav arv 227).

Nominaalse SKP kasv II kvartalis oli niisiis 8,8%, mis annab Eesti SKPks 12 000 eurot inimese kohta. Rootsi ja Soome vastav näitaja on 35 000 eurot. See vahe kindlasti aja jooksul väheneb. Pidagem praeguse majanduslanguse aegu siis meeles, et Eesti SKP keskpikas perspektiivis kasvab kindlasti kiiremini kui Rootsi ja Soome oma. Mitte aeglasemalt, vaid kiiremini!