Euro võib saabuda kahe aasta pärast

Taoline mõnevõrra üllatav kausaalsus võimaldab Eestil euro võtta kasutusele ehk juba kaha aasta pärast. Rasvast vahendustasu võtvad valuutavahetajad, rahvusvahelistelt maksetelt igapäevaselt üüratult teenivad pangad, valuutakaitsekulud ja igat masti bürokraatlik ning kulukas paberimajandus võib siis muutuda minevikuks.

2010. a alul võiks Eesti sisse anda taotluse, 2010. a kevadel annaksid oma hinnangu Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank ning sama aasta kespaigaks langetaks otsuse Ecofin. Eesti võiks eurotsooniga ühineda 1. jaanuaril 2011.

Eesti on 2004. aastast alates olnud Euroopa vahetuskursimehhanismi liige, säilitades krooni ja euro vahelise fikseeritud kursi. Peale institutsionaalsete küsimuste peavad olema täidetud veel järgnevad Maastrichti lähenemiskriteeriumid: madal intressimäär, valitsemissektori võlg alla 60% ja riigeelarve aastane puudujääk alla 3% SKPst ning inflatsioon umbkaudu sama, mis kolmel „parimal” Euroopa riigil. Nende kriteeriumite, iseäranis inflatsiooni tõlgendamise üle on tuliselt vaieldud. Praegu näib, et inflatsioonikriteeriumi arvutatakse nende Euroala riikide kaalumata aritmeetilise keskmise alusel (võimalik, et kaasa arvates Taani), kus inflatsioon on madalaim, võtmata ometi arvesse neid riike, kus inflatsioon on negatiivne. Pealegi (vastavalt Maastrichti lepingule) lisatakse saadud näitajale 1,5%. Käesoleva aasta oktoobrikuus pidanuks too nn alusmäär olema 4,0%.

Tuleva aasta 1. jaanuaril liitub euroga Slovakkia, kes on käesoleval aastal lähenemiskriteeriumite nõuded juba täitnud. Eestiga võrreldes oli sealne inflatsioon madalam (osaliselt tingituna hiljutisest revaluatsioonist), eelarveolukord oli neil nõrgem kui Eestil. Eelmainitu tõttu tundub ebatõenäoline, et Eesti võidaks eelarvet puudutavail põhjusil tagasi lükata isegi siis, kui eelarvepuudujääk peaks vahepeal suurenema, pealegi õhutab Euroopa Komisjon praegusel ajal liikmesriike võtma tarvitusele erakordseid meetmeid, et ergutada majandust, seda isegi hoolimata asjolust, et nii mitmeski riigis on eelarvepuudujääk juba üle 3% piirmäära.

Niisiis tundub, et Eesti komistuskiviks võib saada inflatsioon. Oktoobris, nagu juba mainitud, oli alusmäär 4,0% ja see langeb veelgi. Eesti inflatsioonimäär oli oktoobris 9.8% (8% novembris). Swedbank’i hinnangul langeb Eesti inflatsioonimäär siiski juba jaanuaris alla 5,5%. Tundub, et Euroopa Komisjon vaatab lähenemiskriteeriumite täitmist vaagides pea eranditult üksnes viimase 12 kuu inflatsioonimäära. Niisiis on oluline, et Eesti tarbijahinnaindeksi tõus oleks perioodil kevad 2009 – 2010 Euroopaga võrreldes madal. Slovakkia vaatlusperiood kestis 2007. a aprillist kuni 2008. a märtsini.

Lähenemiskriteeriumite täitmine 2010 a. alguseks oleks ainulaadne võimalus Eesti jaoks, see on uks, mis võib peagi sulguda. Kui see võimalus maha magada, siis võib kiirem kasv ja kõrgem inflatsioon (2010. aastast alates) pikaks ajaks takistada euroga ühinemast.

Mu meelest on euro lähenemiskriteeriumid liiga paindumatud, peamiselt seepärast, et nad ei võta arvesse Ida-Euroopa tarbijahindade mahajäämuskomponenti. Ometi võib just see vajakajäämine pöörduda Ida-Euroopa riikide kasuks: kui üleilmne majandussurutis on neile nõrgendavat mõju avaldanud, siis – irooniline küll, aga siiski – täidavad nad lähenemiskriteeriumid.