Miks on kogu ilm maailmamajanduse pärast nii pessimistlik?

Maailma majandusprobleemid ei puuduta reaalmajandust. Mõistagi on olemas reaalsed, tõelised majandusprobleemid, nt naftavarude ammendumine või ülerahvastumine maailma teatud osades, aga need mured muutuvad aktuaalseks järk-järgult ning pikema aja kestel. Korterite rohkus nt Ameerikas või Eestis aga ei ole tõeline majandusprobleem, need on hoopis varad.

Seega siis ei puuduta praegune majanduskriis reaalmajandust, vaid hoopis finantsmajandust. Lühidalt öeldes on tegu sellega, et riikide ja rahvaste võlg üksteise ees üha kasvab ja kuhjub ja koguneb. Niisiis, miks lastakse võlal taolist põhjustada häda ja viletsust?

Asja iva on, et laenamisel on terve hulk häid külgi. Laenamisvõimaluseta oleks maailmamajandus vaid osake sellest, mida ta on praegu. Teisest küljest on jällegi nii, et kui ühte kohta koguneb liiga palju laenuraha, siis tekkib juhitamatu tohuvabohu, mille tingimustes on võimatu laenu teenindada; ühe inimese makseraskused sünnitavad makseraskusi ka teisel jne jne.

Finantsmajandus ja reaalmajandus puutuvad omavahel kokku küll, eriti kinnisvarasektoris. Vara elamuturul näib olevat ühtlasi nii vara kui ka püsikaup. Varem arvutati tarbijahinnaindeksit nii, et võeti arvesse ka kinnivarahindu, ent ei enam. Greenspani ametis olles hoiti seetõttu intressimäärad madalad, olgugi et kinnisvarahinnad tõusid taevasse. Liigne ehitustegevus viis üldise üksteisele võlgu olemiseni ühiskonnas, kuna finantsmajandus andis reaalmajandusele valesid signaale.

Kohustuste mittetäitmine või inflatsioon

Makromajanduses on laenuprobleemidel kaks lahendust: kohustuste mittetäitmine või inflatsioon. Esimene tähendab üldjoonis seda, et võlgnik pankrotistub ja tema vara jagatakse võlausaldajate vahel laiali. Tihti leitakse, et selline teguviis on õiglane. Neid, kes ei suuda laenu teenindada, peabki ju karistama, sest nad võtsid liiga palju laenu ja riskisid liiga palju.

Teine laenuprobleemide lahendus on pragmaatilisem. Riik saab mitmesuguste võtetega vähendada raha tegelikku väärtust, st vähendada mõõtu, mille abil võetud laenu mõõdetakse. Lühiajalises mõttes on selline lahendus kergem, sest põhjustab oluliselt vähem segadust ühiskonnas; pikaajaliselt aga ei julgusta selline lahendus inimesi ei säästma ja seetõttu ka mitte investeerima.

Ka praegune kriis leiab lahenduse ühes neist. Siiani on kohustuste mittetäitmine olnud ülekaalus, kuid mida aeg edasi, seda enam näeme, et võetakse tarvitusele inflatsioonilised meetmed. Inflatsioonisurvele viitab nii mitmegi riigi eelarvepuudujääk. Näeme, kuis elarvepuudujääk ilmneb üle terve ilma –USAs, Euroopas, Hiinas jne.

Eelarvepuudujääk on inflatsiooniline

Eelarvepuudujäägi tekkides trükitakse riigivõlakirju. Senini keskpankade bilanss suurenes, sest säästud pankades kuhjusid ja need kajastusid keskpankade suurenenud reservfondina. Edasi minnes näeme, et valitsussektori kulutuste suurenemine ja laenuandmine neelab mainitud säästud. Kasutamata reservraha muutub rahavooks ja pangas hoiustajast saab valitsussektori võlakohustuse omanik. Ilmne on, et ka sularaha on valitsusvõlakiri, millel pole tähtajalisust.

Otsus, kas ergutada majandust – ja kui, siis millises ulatuses – on kahtlemata poliitiline. Ergutamine tähendab võlgnike aitamist võlausaldajate arvelt, kasutades selleks vahenditena inflatsiooni ja valitsussektori võlga. Sellega seotud "moraalse ohu" probleemid on siiski küsitavad. Kui X laenab ühe dollari Y käest, siis ei ole ju tagasi saadava dollari reaalne väärtus määratud (muidugimõista on keskpankadel omad eesmärgid). Nominaalselt võttes on tema nõue määratletav kümnendikes, reaalselt ei saa aga seda üldse määratleda.

Ilmamaa suurim hoiustaja on Hiina. Läinud nädalal olevat Hiina nõudnud, et USA tagaks dollarihoiuste väärtuse. Mõistagi ei saa USA seda teha, ja ega ta teegi. Hiina tohutu suured hoiused on ilmselgelt osa tollest struktuurist, mis on viinud maailmamajanduse praeguse olukorrani, just täpselt samamoodi kui ka Ameerika pillav tarbimine ja leidlik laenutööstus. Nüüd aga, mil USA püüab reaalmajandust ergutada, on Hiina hoiused inflatsiooniriskide tõttu haavatavad.

Üleilmne inflatsiooni- ja raha liikuma panemise protsess ergutab mailmamajandust samm-sammult, seninägematul kombel ergutab oma majandust eriti just Ameerika. Inflatsioonisurve peletab raha nominaalvarast reaalvarasse. Hinnad taastuvad ja riikide majandus hakkab jälle õitsema. Ses kõiges pole, mõistagi, midagi uut – inimesel on lihtsalt lühike mälu.