Uus raha kõneleb

Läinud nädalal tugevnesid Ühendriikide börsid umbes 10 protsendi võrra. Tugevnemine sai alguse teisipäeval, kui Citibank’i juht Vikram Pandit teatas, et kui välja arvata mahakandmised, siis olnud pank aasta esimestel kuudel kasumis. Hiljem edastas sarnase sõnumi ka Jamie Dimon JP Morgan Chase’st ja Ken Lewis Bank of America’st. Tulemus oli see, et kui enne oli pankade aktsiaid müüdud maailmalõpueelsete hindadega, siis nüüd tõusid hinnad nädalaga mitmekümne protsendi võrra.

Mis puutub makromajanduslikku statistikat, siis pakkus üllatuse Ameerika jaemüügi tõus. Hoolimata sellest, et jaemüügihiid Wal-Mart juba nädal tagasi teatas kasvust, piidlesid investorid USA tarbimist ikka veel väga kahtlustavalt. Selgus siiski, et kuu tagusega võrreldes oli veebruari jaemüük 0.7 % suurem, automüük välja arvata. Ka oli jaanuarimüük olnud arvatust suurem.

Kui sellekohane teave turule imbus, tõusid ka aktsiahinnad kõrgele ja kohe kerkis küsimus, et on’s nüüd langus lõppenud või on tegu pelgalt ajutise elavnemisega. Makroanalüütik Nouriel Roubini, kelle eitav suhtumine on üldteada, andis 14. märtsi postituses tollele elavnemisele nime „sucker’s rally” ( „lihtsameelse turutõus”).

Praegu eristab investoreid see, et ühed on deflatsiooni- ja teised jälle inflatsiooniusku. Leer, mis ennustab kadu ja probleemide süvenemist, keskendub inimeste soovile säästa ja oma finantsvõimendust vähendada; teine aga, too inflatsiooniusku, näeb ergutusvahendeid turgu haaravat ning ennustab tõusu, ehk isegi tohutult suurt. Mina kuulun teise leeri.

Kui heita pilk USAle, siis näeme, et riik on juba kaua elanud kahekordse puudujäägiga, st eelarve- ja kaubavahetusbilansi puudujäägiga. Praegu näeme, kuis puudujäägi tasakaal muutub riikides üle terve ilma. Väliskaubanduse ülejääk Hiiinas kukub kiiresti, Jaapanis on sellest saanud puudujääk, ja USA väliskaubanduspuudujäägi maht kahaneb. Siiski, USA kaubavahetusbilansi puudujäägi mõistlikumaks muutudes suureneb aga hullupööra eelarvepuudujääk. Viimase viie kuu kestel on USA võtnud laenu 150 miljardit dollarit kuus ja umbes sama suure laenamise jätkumist ennustatakse ka tulevaks eelarveaastaks.

Paisuv eelarvepuudujääk ja vähenev kaubavahetusbilansi puudujääk tähendab seda, et USA peab müüma aiva rohkem riigiobligatsioone, ja mitte Hiinale ja Jaapanile nagu ennist, vaid erainvestoritele. Kui hiinlane ja jaapanlane suhtus USA riigivõla ostmisse kriitikameeleta, siis erainvestori jaoks on riigivekslid vaid üks paljudest investeerimisvõimalustest. Riigiobligatsioonide hulga suurenedes, arvan, jäetakse maha see varaliik ja pigem investeeritakse aktsiatesse, toorainesse, kinnivarase ja muusse reaalvarasse. Huvitav on see, et Hiina liider Wen kehutas läinud nädalal taas USAd, et too kindlustaks Hiina varad USAs, st peamiselt riigivekslid.

Nõnda siis müüb USA riigiobligatsioone ennenägemata hulgal ja laekunud raha suunatakse riigi majandusse. Nagu sõnas Obama nõuandja Larry Summers: risk üle pingutada on väiksem kui risk üldse liiga vähe teha. Mulle näib olevat selge, et USA suunab turu elavdamisse nii palju raha, kui on vaja, ja sel tegevusel on vaid üks võimalik tagajärg – hinnad hakkavad tõusma, võimalik, et lausa hullupööra.

Peale USA teeb tähelepanuväärseid pingutusi ka Suurbritannia, mille keskpank otsustas hiljuti, et ostab 75 miljardi naela eest nii riigiobligatsioone (nn gilt) kui ka ettevõtete võlakirju. Riigiobligatsioonidele mõjub see alul kindlasti hästi, aga lõppefekt on see, et raha pakkumine suureneb ja tõusevad ka hinnad. On selge, et ka Suurbritannia eelarvepuudujääk on suisa muinasjutuliselt suur.

On küll neid, kes näitavad näpuga Jaapanile, mis on kui elav näide riigist, mis null-intressist ja mahukast raha trükkimisest hoolimata ei pääsenud putku deflatsiooni küüsist. Nemad spekuleerivad, et USAd ootab Jaapani saatus. Mina arvan, et selline seisukoht on vale. Esiteks oleks Jaapan saanud minna inflatsiooni teed, kui nad pingutanuks rohkem. Teiseks oli Jaapanil võimalus kokkuhoiusurvest saada lahti teiste riikide arvelt, st tööpuudus püsis madalal ja rahvas muutus rikkamaks isegi makromajanduse keskpärastest näitajatest hoolimata. See võimalik on ühe riigi jaoks, aga suletud süsteemi jaoks mitte. Lisaks kõigele tuli kasuks Jaapani erakordne demograafiline olukord.

Kuidas mahuvad sellele pildile Balti riigid? Vaadake, siinne areng liigub teiste riikidega samas suunas. Läti, mis saab Rahvusvaheliselt Valuutafondilt ja Euroopa Liidult 7,5 miljardit euro suuruse abipaketi, saab tõenäoliselt 2009. a korraliku eelarvepuudujäägi. Abipaketi suurus riigi terve aasta SKPst on 30-35 %. Teise nurga alt vaadatuna on see 80 % Läti majapidamiste tasumata pangalaenu jäägile. See on tohutu abipakett. Eesti 2009. a eelarvepuudujääk on mõõdukas, ja arvatavasti väiksem kui riigi välisvaluutareserv. Nii Eesti kui ka Läti vähendavad oluliselt jooksevkonto puudujääki, jaanuarikuus Läti isegi üllatas selle ülejäägiga. Arvata on, et ka Eesti jooksevbilanss on pea tasakaalus.

Millalgi saabub hetk, kui ühised jõupingutused majanduse ergutamiseks pööravad varade hinnalanguse tõusuks, ja igaüks teab, et tõusul on üüratu mõju. Siis hakkavad inimesed jälle raha reaalvarasse paigutama. Seejärel kerkivad hinnad ja raha paigutatakse veel rohkem. Kasvavad hinnad parandavad tarbijate meeleolu. Turuoptimism mõjutab jaemüüki, jaemüük mõjutab tootmist jne. Ja praegusest nõiaringist saab hoopis eduspiraal.