Vastastikuste nõuete täitmisel aitab tasaarvestus

Seda tõenäoliselt põhjusel, et tegemist on ühe mugavama ja kiiremini soovitud tagajärgi kaasatoova õigusliku abinõuga. Paraku ei pöörata piisavalt tähelepanu asjaolule, et tasaarvestamise teostamisel on vajalik järgida nii materiaalseid eeldusi kui ka formaalseid aspekte. Vastasel juhul on tasaarvestus tegelikkuses tühine ja seda ei ole õiguslikult teostatudki.

Tasaarvestuse õiguse tekkimise esmaseks eelduseks on kahe isiku vahel samaliigiliste nõuete olemasolu. Praktikas tähendab see eelkõige rahaliste nõuete olemasolu. Olukordi, kus teostatakse tasaarvestus näiteks kaubas, esineb harva.

Lisaks nõude olemasolule tuleb arvestada ka asjaoluga, kas ühel poolel on õigus oma kohustust täita ja samas nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist. Sisuliselt tähendab see, et nõue millega tasaarvestatakse, peab olema sissenõutav. Näiteks olukorras, kus ettevõttele on esitatud arve tarnitud kauba eest, kuid arve tasumise tähtaeg pole saabunud, ei ole arve tasumise nõue muutunud veel sissenõutavaks ja selle nõude osas tasaarvestust teostada ei saa.

Tasaarvestus on võimalik seega alates ajahetkest, mil kohustuse täitmise tähtaeg on saabunud (antud näite puhul arve tasumise tähtaeg) ja teisel poolel on (samaliigiline) nõue tasaarvestava poole vastu.

Samaliigiline nõue ei tähenda aga, et ka teisel ettevõttel peab olema nõue tekkinud tasumata arvest, see nõue peab olema lihtsalt rahaline. Samaliigilise nõude kriteeriumi osas on Riigikohus enda lahendis nr 3-2-1-9-09 selgitanud, et tasaarvestada saab ka nõudeid, mis on tekkinud (samadel isikutel) erinevate õigussuhete raames (nt nõuded erinevatest lepingutest või näiteks tugineb ühe poole nõue lepingule ja teise poole nõue lepinguvälisele kahju hüvitamisele).

Tasaarvestamise teostamiseks ei pea rahalised nõuded olema ka ühes vääringus. Eri vääringutes väljendatud rahalisi nõudeid võib tasaarvestada vahetuskursiga, mis arvestatakse tasaarvestamise päeva seisuga tasaarvestatava poole tegevuskohas. Kui ettevõtted asuvad eri riikides, siis arvestatakse seda vahetuskurssi, mis on määratletud tasaarvestava poole tegevuskoha riigis, seda võib kokkuleppeliselt aga ka muuta

Arvestama peab ka asjaoluga, et tasaarvestust ei saa teostada nõude osas, millele teine pool saab esitada vastuväite. Näiteks olukorras, kus poolte vahel on sõlmitud müügileping ja müüja on kohustatud kauba üle andma alles pärast ostuhinna tasumist. Kuigi müüja võib rikkuda enda lepingulist kohustust ja tähtaegselt kaupa mitte üle anda, ei saa ostja enda võimaliku kahju hüvitise nõuet tasaarvestada ostuhinnaga, kuivõrd müüjapoolne lepingu rikkumine ja kauba õigeaegne mitteüleandmine oli vabandatav ostuhinna mittetasumisega ehk ostja endapoolse lepingu rkkumisega.

Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse toimumine tasaarvestavast poolest. See tähendab, et tasaarvestuse reaalseks toimumiseks tuleb täita ka formaalne tingimus ehk esitada tasaarvestuse teostamiseks avaldus. Seega ei toimu tasaarvestus nö automaatselt, vaid selleks on vajalik tasaarvestava poole selgelt väljendatud tahteavaldus. Seadus ei kehtesta tasaarvestuse avaldusele vorminõudeid, mis tähendab, et avalduse võib teha ka suuliselt. Siiski oleks aga mõistlik teha see vormis, mis hilisema võimaliku õigusvaidluse puhul avalduse esitamist tõendab ehk vähemalt e-kirja teel. Avaldus muutub kehtivaks selle kättesaamisega teise poole poolt. Seega tuleks jälgida, et avaldus teise pooleni jõuab.

Avalduse sisu osas ei tee seadus samuti konkreetseid ettekirjutusi. Küll aga kehtib nõue, et tasaarvestuses osalevad nõuded oleks nö äratuntavad. See tähendab, et tasaarvestuse pooled peavad mõistma, milliste konkreetsete nõuete osas tasaarvestust teostatakse. Eeskätt on see oluline juhtudel, mil pooltel on mitmeid vastastikuseid nõudeid. Tasaarvestusel osalevate nõuete piisava määratletuse nõude järgimata jätmisel on avaldus tühine. Tühine on ka tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud tasaarvestuse avaldus (nt tasaarvestuse avaldus, milles selgitatakse, et tasaarvestus loetakse teostatuks alles teatud kuupäeval tulevikus või mille esemeks on hoopiski tulevikus tekkiv nõue).

Tasaarvestuse tulemusena lõpevad pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses. Sealjuures ei lõpe nõuded mitte tasaarvestuse avalduse kättesaamise hetkest, vaid tagasiulatuvalt alates ajahetkest, mil tasaarvestust võimaldav olukord tekkis. See on oluline juhul, kui nõudelt arvestatakse viivisintressi. Viivise arvestus lõpeb samal ajal, mil tekkis tasaarvestuse olukord. Seega vahepealse perioodi eest (tasaarvestuse olukorra tekkimisest kuni tasaarvestuse avalduse teisele poolele esitamiseni) viivist ei arvestata ja seda tasaarvestamisel nõuda ei saa.

Oluline on teada, et tasaarvestuse teostamiseks ei ole teise poole nõusolek vajalik. See tähendab, et isegi kui teine pool saadab tasaarvestuse avaldusele vastuseks enda seisukoha, milles teatab, et ei ole tasaarvestuse teostamisega nõus, on tasaarvestus toimunud juba avalduse esitamisega. Riigikohus on selgitanud (oma lahendis nr 3-2-1-81-00), et juhul, kui tasaarvestuse materiaalsed eeldused polnud tegelikkuses täidetud ja teine pool ei nõustu tasaarvestusega, tuleb tal enda nõude maksmapanekuks esitada tasaarvestuse tegija vastu hagi. Seega, kui isik, kellele esitati tasaarvestuse avaldus soovib ikkagi oma raha kätte saada, ei piisa lihtsalt vastuväidete esitamisest teisele poolele ja tasaarvestuse vaidlustamiseks tuleb pöörduda kohtu poole.