Eesti majandusmudel võimendab konjunktuurtsüklit

Majanduse aktiivsus, ehk konjunktuur, on tihedalt seotud raha nappusega. Kui raha nappus suureneb, siis konjunktuur halveneb. Ja vastupidi.

Enamikel riikidel on poliitikutel ja keskpankadel võimalus mõjutada raha nappust fiskaal- ja rahapoliitika kaudu. Mida suurem on usaldus raha vastu, seda võimsam on fiskaal- ja rahapoliitika.

Eestil ei ole aga iseseisvat rahapoliitikat, ja fiskaalpoliitika on erakordselt jäik (riigieelarve nullilähedane), nii et siin puudub poliitikutel sisuliselt võimalust raha nappust kontrollida. Raha rohkust või nappust määrab välismaa. Ja mitte välismaa riigid, vaid välismaa erasektor. Kui välismaa ersektor leiab, et Eestisse on mõistlik investeerida siis väheneb siin raha nappus. Samamoodi kui eksport tõuseb või import langeb. Pankade kaudu mõjutab välismaa ka Eesti erasektori rahaseisu.

Selle asemel, et poliitikud sekkuvad majandusse kui konjunktuurspiraal on piisavalt kaugele allapoole keerlenud, siis Eestis tuleb sekkumine alles siis kui välismaa nii soovib. Paljuski tähendab see, et välismaa investorid ja pangad otsustavad millal on aeg pöörata Eesti konjunktuur üles või alla.

Kui riigid pumpavad raha majanduse sisse, siis neid ei morjenda kui konjunktuur ja varahinnad on kukkumisel. Vastupidi, sekkumine ongi selleks et peatada kukkuvat majandust. Seevastu, kui erasektor peab seda tööd tegema, siis tahetakse näha varahindade kukkumise lõppu, enne kui uut raha sisse investeeritakse.

Niisiis, olenevalt riigi- ja erasektorite fundamentaalselt erinevatest sekkumispõhimõtetest (riik sekkub kui on "vaja", ersektor sekkub kui on "soodne") siis on Eestis mõistlik oodata tunduvalt suuremaid konjunktuurkõikumisi kui mujal maailmas.

Kui Eestil oleks 2009. aastal olnud fiskaalpoliitika sama võimalustega nagu mujal Euroopas, siis oleks Eesti riik vabalt võinud kulutada 10-15 mrd lisaraha. Selle raha mõju majanduskasvule oleks olnud tohutu. Lühiajaliselt väga positiivne mõju, pikaajaliselt pigem negatiivne mõju. Või tsükliliselt öeldud, majanduslangus oleks väiksem, ja järgmine tõus oleks ka väiksem. See positiivne mõju mis tsüklilisus avaldab majanduse efektiivsusele oleks ka olnud väiksem.

Niisiis, sügavale langusele järgneb järsk tõus.

Olgu lõpuks öeldud, et tänases Eestis mängib muidugi Euroopa Liidu poolt finantseeritud toetusprogrammid suurt fiskaalpoliitilist rolli. Kuna need väljamaksed on aga pigem tõusmas, ja kuna euro on tulemas, siis jääb veel kindlamaks järeldus: Järgmine majanduskasv tuleb Eestis jõulisem kui teistes riikides.