Tööandjate manifesti plussid ja puudused

Tööandjate manifest on silmapaistval tasemel koostatud dokument – hästi lihvitud ja heas keeles. Enamuse positsioonidega jääb üle nõustuda, kriitikul on targem mõelda hoopis sellele, millest tekst vaikib. Seega võetagu mu tähelepanekuid heatahtliku täiendusena, mis ei kritiseeri kirjapandut, vaid proovib siit astuda sammu kaugemale.

Kõigepealt, tööandjad püüavad sõnastada eelolevate valimiste peateemad – need on julgeolek ja majandus. Esimesega neist manifest ei tegele, teisega aga küll. Pealkirjas oodatakse erksat Eestit, kus heaolu läheneb arenenud riikidele.

„Erksus“ on päris hea sõnaleid, lisaksin veel, et ergas ühiskond eeldab ärksaid kodanikke ja/või vastupidi. Igal juhul osutavad need sõnad positiivses võtmes sellele, mida tööandjad päris otse välja öelda ei taha – et praegu olemegi juba silmitsi stagnatsiooniga. 

On rida olulisi mõistlikke positsioone. Tööjõumaksude vähendamine, maksumuudatustele etteteatamistähtaja nõudmine, ettevõtjate suurem osalus kutseõppe korraldamisel ja lõpuks hoiatus, et peagi saabub aeg, mil me enam Euroopa tõukefondivahenditele ei saa loota ning selleks peame me valmis olema.

Loodusteaduste, insener- ja tehniliste erialade osakaalu tõstmisest kõrghariduses räägitakse juba mitukümmend aastat. Selles manifestis teevad tööandjad seda veel dramaatilisemas toonis. Kõik on õige, aga kahjuks väheneb meil kõigi kõrghariduse omandajate arvukus.

Mu meelest mõjuks manifest julgema ja selgema dokumendina, kui poliitikakriitika poleks pelgalt suunatud eelolevate valimistega seotud populismiohule, vaid rapiks ka juba tehtud vigu. Ikka eesmärgiga, et tulevikus vigu vältida.

Tõsi, maksumuutuste 13kuuline etteteatamisnõue on otsene tulem halvast praktikast, kus kiired maksumuudatused on olnud valitsuse eelarvelubaduste rahaga täitmise teenistuses. Sellist hädapoliitikat tuleb Eestis kindlasti muuta, ehkki näiteks masu ajal oleks 13 kuu nõue valitsuse käed üsna halvasti kinni sidunud.

Teravamalt võiks öelda Eestis aastaid valitsenud maksupoliitika kohta, mille peamine idee on üksikisiku tulumaksu langetamine. See oli vale mõte majanduskasvu ajal ning praegu tuleks eelistada hoopis tulumaksuvaba miinimumi otsustavat tõstmist. See meede võtaks suuresti maha ka vasakerakondade nõude teha maksusüsteem mitmeastmeliseks ehk raskesti hallatavaks.

Kriitika kulunuks ära juba kas või selleks, et pidurdada peaministri hoogu, kes kogenud propagandistina tõttas manifesti omastama. Taavi Rõiva leksikas olid väljendid „uus hingamine“, „hea alus edasiseks koostööks ettevõtjate ja valitsuse vahel“ ning „toetus töövõimereformile“. Seda võinuks dokumendi koostajad ette näha ning lamedat omastamist mõne julgema kriitikanoodiga vaos hoida. 

Kes selles stagnatsioonis siis süüdi on kui mitte üle kümne aasta valitsustüüril seisnud Reformipartei? Et kui ei meeldi, võib selle asemel tulla Savisaar, on halb heidutussõnum.

Mõistes majandus- ja maksuteema lähedust ettevõtjatele, võinuks dokument siiski anda selgema üleskutse riigireformi läbiviimiseks. Praegu sisaldub tekstis vaid üldsõnaline nõue, et avalik sektor olgu tõhusam. 

Kui stagnatsiooni selgelt ei diagnoosita, jäävad uduseks ka selle põhjused. Muidugi on julgeolek ja majandus võtmevaldkonnad. Kuid ma ei nõustu vaikivalt väljendatud suhtumisega, et majandus on asi iseeneses ning sel puudub seos demokraatia alusväärtuste ja üldise riigiõigusliku raamistusega. 

Seega tuleb eelolevatel valimistel kergitada veel mitu hirmolulist teemat, mille lahtikõnelemine aitab Eesti praegust seisundit mõista ning tulevikus parandada. Need on demokraatia ja kodanikuühiskonna nõrkused, riigikogu erakondade selge ületoitmine ning sellest tulenev kartellistumine. 

Rahvakogu on küll rahvusvaheliselt tähele pandud ja tunnustatud, aga selle ideed pandi riigikogu lauasahtlitesse kopitama. Ka see on stagnatsioon.