Rohkem optimismi!

1998. aasta sügisel sõitsime kolleegiga Lätti, et saada selgust, kuidas Vene kriis sealset majandust ja pangandust mõjutab. Sellest reisist on mul meeles üks kohtumine suhteliselt suure panga juhiga. See toimus väikeses lagedas ruumis, mille ilmetus ja kulunud välimus võimendas kohtumise meeleolu. Kui me kolleegiga majast väljusime, siis oli meie ühine arusaamine, et sellel pangal pikka pidu pole. Meil oli õigus. Kui juht istub laua taga justkui hunnik õnnetust ning igale tulevikku puudutavale küsimusele vastab „Ei tea“ või „Ei oska öelda“, siis on asi juba väga hull. Ma mäletan, et ma olin hämmeldunud, et selline inimene on ikka veel ettevõtte juht, sest iga tõsiselt ettevõttest hooliv omanik oleks sellise juhi kiiremas korras välja vahetanud. Kuid ilmselt olid ka omanikud juba lootuse kaotanud.

Miks ma sellest kohtumistest kirjutan? Aga seepärast, et õnneks pole ma selliseid juhte Eestis kohanud. Võib-olla mul lihtsalt pole olnud kohtumisi juba lootuse kaotanud ettevõtjatega. Kuid kuna kohtumisi on olnud ikka päris palju, siis ehk on selliseid ettevõtjaid Eestis olnud väga vähe.

Olen küll kohtunud inimestega, kelle puhul on olnud võimalik tajuda väikest peataolekut või ebakindlust, kuid kindlasti mitte allaandmismeeleolu, vaid tahet leida probleemidele lahendusi. Ilmselt just see on Eesti ettevõtteid edasi viinud. Jah, vahel on tulnud tunnistada, et üks või teine äriplaan on ebaõnnestunud ja tuleb lõpetada, kuid see on ka täiesti normaalne, et kõik ettevõtmised ei ole edukad.

Võib ju küsida, et kuidas on siis nende ikka ja jälle ajakirjanduses ilmuvate kurtmistega sellest, kuidas asjad on lootusetult viltu ja valesti. Kindlasti on sel mitu põhjuseid. Esiteks, soov asju paremaks teha. Teiseks, huvi seista oma ettevõtte eest, vahetevahel ka omakasupüüdlikult ja teiste arvelt. Viimast võib mõista - iga ettevõtte omanik ja juht peabki oma ettevõtmise eest seisma -, kuid küsimus on selles, kus peaks olema eri huvide tasakaalupunkt. Viimase üle vaieldakse vahel kirglikult, alati mitte ausalt ja tihtipeale põhimõttel „Kõik või mitte midagi“. Kahte viimast lähenemist ma heaks viisiks ei pea, kuid esimene on positiivne, sest osutab sellele, et ettevõtjad tõesti hoolivad oma ettevõttest nagu oma lapsest. Kolmandaks tuleb kindlasti mainida ka valikulist avaldamist ja kriitika esitamise viisi – konfliktid ju müüvad. Ja lõpuks ei saa välistada, et mõned inimesed on tõesti väsinud ja lootust kaotamas.

Ma arvan siiski, et iga ettevõtja ja ka ettevõtte juht on optimist. Seda vähemalt oma tegevuse alguses, sest ettevõttet ei saa luua, kui ei usu selle edusse, ning juhiks ei sobi inimene, kes ei usu ja ei taha ettevõtet paremaks ja edukamaks teha. Kuid, jah, olud võivad optimismi kõvasti kriipida.

Viimaste aastate olud Euroopas ja Eestiski on liivapaberlikud. Kust siis seda optimismi leida? Kindlasti leiab edasimineku põhjuse igaüks ise, kuid pakun välja mõningad võimalused.

Kes soovib jääda väikeseks, võib loomulikult jätkata tegutsemist kodulinnas või –vallas, kuid soovitaksin ikkagi seada ka mõned uhkemad eesmärgid. Võib liikuda naabermaakonda või naaberriikidesse. Eelkõige soovitaksin Soome kõrval vaadata Lätti ja Leetu, mis nüüd mõlemad euroalasse kuuluvad. Venemaa tasub jätta neile, kel tugevad närvid ja piisavalt finantsvaru, sest sealne majandus on sukeldumas teadmata sügavustesse. Kel suuremad ambitsioonid, võiks püüda trügida Rootsi turu kõrval näiteks Taani või valida mõni Saksa liidumaa oma sihtturuks. Ei tasu kõrvale heita ka kaugemaid Euroopa Liidu maid, sealhulgas viimastel aastatel negatiivset tähelepanu saanud Hispaaniat, Portugali või Kreekat.

Kes julgeb, võiks vaadata veelgi kaugemale, kuid alati tasub meeles pidada, et kaugemate maade äritavad võivad meie omadest väga põhjalikult erineda. Samuti seda, et riskid ja võimalikud tulud on otseselt seotud.

Lisaks info kogumisele – milleks saab tuge muuseas ka EASist – tasuks kaaluda koostööd, eriti väiksematel ettevõtetel. Kümme väikest annavad koos jumekama pildi ja seega on võimalik ka tähelepanu saada, rääkimata võimalusest teatud kulusid ühiselt katta.

Tänapäeval ei saa öelda, et üks või teine toode on see õige või parim. Erinevatel toodetel ja teenustel on erinevad edustrateegiad – võib valida massitoote või ka väga kitsa segmendi. Miljardite tarbijate hulgas võib leida piisava turu ka kuitahes kummaline või veider toode. Võib ju tunduda, et Eestis on ehk keeruline luua toodet, mida kõikjal maailmas müüa, siis Skype või e-tehnoloogiad tõestavad vastupidist.

Me peaksime kasutama ära neid eeliseid, mis meil on ja mida me suudame hästi müüa. Müügimeestena on eestlased üldiselt olnud pisut kehvapoolsed, sest – kas tagasihoidlikkusest või ebakindlusest tulenevalt – ei ole suudetud tihtipeale oma tootega esineda kui selle kõige paremaga, sest kirglikkusest jääb puudu. Ehk tuleb otsida Eestist või mujalt üles need inimesed, kes Eesti kaupu ja teenuseid oskaksid kirega müüa? Ehk tasuks kasutada ära seda positiivset imagot, mis Eestil on olemas IT-valdkonnas, ükskõik siis kas tähelepanu saamiseks või ka müügiprotsessi korraldamisel.

Eestil on viimane aeg aru saada, et kuigi meie minevikus oli nõukogude süsteem ja selle mõju on ka praegu tunda (ajalugu on alati tajutav), siis me ei ole enam „endine“. Eesti on läänelik turumajandusega riik, teistsugune kui Soome või Saksamaa, kuid ka Soome ja Saksamaa pole ju ühesugused. Me oskame olla omamoodi ja need eripärad ongi meie tugevused. Jah, meil on ka nõrkusi, kuid nendega tuleb tegeleda ja ei tohi unustada, et nõrkusi on kõigil (rääkimata sellest, et mõni nõrkus võib teiste arvates olla tugevus).

Ma usun, et Eestis ei ole eriti lootuse kaotanud juhte ja ettevõtjaid, kuid võib-olla on mõned pisut väsinud ja mõned segaduses. Üldine keskkond on ju niivõrd palju muutunud ja näha on, et suuri muutusi tuleb veelgi juurde. Neil, kes tunnevad end ebakindlalt, soovitan vaadata neid muutusi kui võimalust, siis tärkab peidus olev optimist neis üles. Teistel soovitan oma optimism tegudesse panna. Eestil on siiski ettevõtjate ja juhtide optimismi vaja, sest muidu läheb kõik kiiresti allamäge, nii nagu juhtus eespool osutatud Läti pangaga.