Päästke väikeettevõtjad

Lõviosa Eestis registreeritud ettevõtetest on väikeettevõtted. Ise samuti mikroettevõtjana tegutsedes usun, et ka indiviidi tasandil on võimalik mõjutada elu riigis. Kahjuks ei tunne ma aga, et minu olemasolu ettevõtjana on Eesti riigile vajalik, pigem vastupidi. Ettevõtjad on riskialtim, aktiivsem, jõulisem ja edasiviivam osa elanikkonnast ning riigi ülesanne on neid toetada ja motiveerida oma tegevust jätkama.

Väikeettevõtluse edendamiseks peaksime võtma eeskuju ja õppima endast edukamatelt. Järgnevad ettepanekud toetuvad näiteks Saksamaa näitele ning puudutavad ainult väikest osa erinevatest soodustustest väikeettevõtetele ühe maailma suurema eksportööri õigusruumis.

Sõiduautode maksustamise puhul oleks õiglane, kui erisoodustus erasõitudele arvutatakse reaalsete kulude põhjal, mitte pastakast imetud 30 senti kilomeetri kohta valemi alusel. Absurdne ja igasuguse loogika vastane on sisendkäibemaksu mahaarvamine 50% ulatuses, kui autot kasutatakse ka isiklikuks tarbeks, kuna viimane tähendab niikuinii erisoodustuse tasumist. Võiksime võtta üle Saksamaal kasutuses oleva süsteemi, kus erisoodustus arvutatakse sõiduki soetusmaksumuse põhjal, s.o erisoodustust makstakse 1% sõiduki maksumuse pealt iga kuu kohta, kui sõidukit kasutati ka erasõitudeks. Lihtne, loogiline ja õiglane, mistõttu keegi ei nurise ja kõik maksavad.

Raamatupidamine väikeettevõtjatele. Oluliselt võiks vähendada raamatupidamise koormust, kehtestades käibepiirmäära (nt 250 000 eurot aastas), milleni ei teki kahekordse raamatupidamise kohustust. Saksamaal näiteks vähem kui 500 000 eurot käivet genereerivatel ettevõtjatel kulude konteerimise, päeva- ja pearaamatu pidamise kohustust ei ole, mis hoiab oluliselt kokku aega firma põhitegevuste jaoks. Majandusaasta aruandena esitatakse vabas vormis kokkuvõtlik kulud vs tulud tabel.

Samuti peaks ettevõtjal olema võimalus valida kassa- või tekkepõhise raamatupidamise vahel. Eestis seda valikuvabadust enam ei ole, mis tähendab paljude väikeettevõtete jaoks niigi väheste käibevahendite kandmist riigieelarvesse, isegi juhul kui klient arvet ära ei maksa. Suuremate arvete puhul võib see kaasa tuua palkadega viivitamist või sootuks pankrotti minekut.

Raamatupidamise koormust peaks teatud ärialadel, kus kulude ja tulude proportsioon on etteaimatav ja ajas muutumatu, vähendama suisa tasemeni, et on lubatud teatud protsent käibest arvata kuludesse. Selline lihtsustus on tehtud Saksa õigusruumis nt pagaritele, juuksuritele, advokaatidele jt tegevusvaldkondadele, kus käive on korrelatsioonis selle tekitamiseks tehtud kulutustega.

Firma kahjumi mahaarvamine isiklikust maksustavast tulust oleks riigipoolne märk, et ettevõtja võetavaid riske väärtustakse. Lisaks sellele võiks ettevõtte omanikul olla õigus loobuda osa sotsiaalmaksu tasumisest enda töötasult, loobudes ühtlasi ka tulevikupensionist. Saksa riik teab, et ettevõtjaks hakkajatel on piisav oskus ja motivatsioon paigutada oma vahendid paremini, kui seda teeb riik või suvaline teise samba fond. Eesti on siin aga võtnud vastupidise hoiaku, jättes juhatuse liikmeid automaatselt ilma töötuskindlustusest isegi juhul kui töötuskindlustuse maks on tasutud.

Ühtlasi võiks kasutusele võtta uue mõiste lisandväärtusmaks. Viimast kasutatakse eelkõige ettevõtluskeskkonnas ning lisandväärtusmaks kannaks oma nimes käibemaksu tõelist olemust ettevõtete seisukohast, s.t maksustatakse ainult see osa tegevusest, mis on loonud tootele lisa väärtust. Sellest on vaja ettevõtjatel aru saada, aga ka tavakodanikul. Täna rääkides käibemaksust ja selle tagastamisest, on tavakodanikul arusaam, et ettevõtjad ei maksa käibemaksu ja see on vale. Maksavad küll, kõigepealt kaupa sisse ostes ja siis uuesti müües, selle osa pealt mille võrra on kaup (või teenus) välja minnes kallim.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.