"Loll-Ivan istus kah ahju peal ja ootas, millal rikkaks saab"

Millal Te viimati parteidele raha andsite?

Ei mäletagi, kas eelmiste valimiste ajal andsin. Kohalike valimiste ajal vist küll ei andnud. Praegu, seekordsetel valimistel mingit kindlat plaani ei ole. Aga never say never.

Miks annavad ettevõtjad parteidele raha?

Mina ei olegi seekord suutnud head põhjust välja mõelda. Varem ma arvasin, et see maailmavaateline pool on oluline. Aga neist, kes maailmavaate toetamisest räägivad, enamik ikkagi hämab. Variant A: seal on konkreetne diil taga. Teine loogika on soov olla otsustajatele lähedal. Ma olen olnud sellisel naiivsel maailmavaatelisel seisukohal, aga aja jooksul on see naiivsus murenema hakanud.

Kuidas parteidel maailmavaatega lugu on?Parteid ütlevad, et programmi teostamiseks peame saama võimule. Ja et kui saame võimule, siis peame tegema kompromisse. Nii jääb küsimuseks, mis määral on maailmavaatega üldse tegemist. Ei saa öelda, et kõik poliitikud on küünilised karjeristid, aga avalikus halduses on kaks võistlevat motivaatorit. Üks on üllas motiiv olla ühiskonna teener ja teine on hankida endale rohkem ressursse. Kunagi ei saa öelda, et üks motiiv domineerib täielikult.

Minu meelest on poliitikud väga targad ja ratsionaalsed inimesed. Nad käituvad eesmärgiga olla valimistel edukad. Metsikutel aegadel oli suguharu pealik see kõige tugevam mees. Ja kui tuli veel tugevam, kaotas eelmine oma ameti. Juhi kvaliteet tähendas füüsilist jõudu. Tänane valitsejate tuleproov seisneb selles, kuidas valijatele meeldida.

Meie valijate enamik tunneb, et neil on riigilt rohkem saada kui riigile anda. Näeb riigieelarvet kui põhjatut auku, ja on väga ebamäärane, kust sinna raha tuleb. Sellepärast on erakondade lubadused sellise vasakpoolsuse hõnguga.

Parteide programmid käsitlevad üldiselt ikka mikroreguleerimist. Nii palju kui ma parteijuhte olen kuulanud, pole ma märganud, et nad mingit probleemi üldse tahaksid tunnistada.

Missugune on see põhiprobleem, millele te tahaksite täna parteijuhte keskendumas?

Väga suur probleem on rahvastiku vananemine. Ka riigireformi võiks vaadata selle taustal. Iga töötaja kohta tuleb järjest rohkem juurde ülalpeetavaid. On küll vahva, et sotsiaalmaksu lubatakse vähendada, aga kuidas siis see kaetakse see auk pensioni- ja haigekassas, selle kohta ei ole keegi head vastust andnud. Juba praegu ei tule pensionikulu ainult sotsiaalmaksu arvelt välja. Võib arvata, et üsna pea on haigekassa sama probleemi ees. Kulud kasvavad. Ansip ütles kunagi, et tööviljakus kasvab, aga see ei ole lahendus. Kui me oleksime kõigest muust maailmas isoleeritud riik, siis ehk äkki isegi. Aga kulud kasvavad ka, nii et see meid ei päästa. Oluline on see, kui palju on töötajaid ja kui palju on ülalpeetavaid.

Teine küsimus on eriti ebamugav, ma ka ei tea ka selle vastust. Et kuidas see tööviljakus Euroopa keskmisest nii visalt maha jääb. Osalt on asi kindlasti majanduse struktuuris kinni. Aga teine on see, et meie ettevõtted on liiga väikesed. Neil ei jätku raha teadus- ja arendustegevuseks. Kui on kaks ettevõtet, ühe müük on miljon ja teisel miljard eurot, ja mõlemad panevad teadus- ja arendustegevusse kaks protsenti müügist, siis sellel väikesel ettevõttel koguneb eraldisest 20 000 eurot. Ma küll ei tea, mis leiutis see on, mida saaks teha väiksema rahaga kui 100 000 eurot. Meie väikeettevõttel jätkub raha 0,2 leiutise jaoks, aga kui see nr on alla ühe, siis ei olegi leiutist.

Mida saaksid poliitikud teha, et majandus kasvama hakkaks?

No mõned asjad on meil ju ikka hästi ka. Meie maksusüsteem on silmapaistvalt lihtne. Arveldamine toimib hästi. ID-kaart on fantastiline asi. Mõtlen Luksemburgi peale, mis oli 50 aasta eest ikka üks täitsa mõttetu maa, kus olid vaid mõned terasesulatusahjud ja karjamaad lehmi täis. Täiesti nullist suutsid nad teha finantskeskuse. Maksuvabastustel oli seal oma roll, aga hästi tähtis on kindel ja usaldusväärne seadusandlus. Meie poliitikud võiksid nende seaduste vorpimisega natukene hoogu pidada. Nemad seal Toompeal kirjutavad 80leheküljelise seaduse, aga kuskil on need vaesed inimesed, kes peavad selle järgi elama. Väikeettevõtja peab korraga olema nii jurist kaadritöötaja kui ka raamatupidaja.

Millal me lõpuks rikkaks saame?

Lollike Ivan istus kah ahju peal ja ootas, millal ta rikkaks saab. Minu meelest ei ole nii, et Eesti sportlased tulevad igal alal maailmameistriks. Seda juhtub üksikutel aladel. Ma ei näe küll põhjust arvata, et peaksime saama maailma kõige rikkamaks riigiks. Loota ju võib, aga ma kardan, et me oleme selleks liiga laisad ja ei ole vist ka piisavalt targad. Eesti töötajatest 15 protsendil pole isegi põhiharidust, kui ma õigesti mäletan – no mismoodi me niimoodi kõige rikkamaks saame. Minu meelest ei ole see võimalik. Ja kui me meenutame seda Ansipi viie rikkama riigi hulka jõudmise lubadust, siis sellel ajal kõlbas väidetavalt ainut kolmandik poisse tervise poolest sõjaväkke. Tegelikult see asi ehk nii hull ei olnud. Või et mingites valdades oli peaaegu 100 protsenti elanikest puuetega. No kuidas sellise sandikarjaga viie rikkama hulka jõuda, see on loodusseaduste vastane.

Kas inimesed on füüsiliselt sandid või ei toimi riigimasin hästi, põhimõtteliselt on see üks ja sama. Selles mõttes oli see viie Euroopa rikkama riigi hulka jõudmise jutt loll lubadus. Ja nüüd mängib siis Taavi Rõivas uue Põhjamaa jutuga oma noorust läbi, võtab needsamad plaadid ja üritab neid taas esitada. See on selline suhteliselt fantaasiavaene värk.

Missugune on Eesti 50 aasta pärast?

Musta stsenaariumi korral on Tartu muutunud Detroidiks. Elanikke kõvasti vähemaks jäänud ja pooled majad on varemetes. Sest Tartu elab suurel määral riigi kaudu ümber jaotatavast rahast: ülikool, kliinikum, kogu meditsiin ja haridus, seal on riigi raha osakaal hästi suur. Kui nüüd sellele vananemise probleemile kiirelt lahendust ei leita, siis võivad riigi tulud ju nominaalselt kasvada, aga kui valijate hulgas on hästi palju vanu inimesi, siis on riigi prioriteet nr 1, et suudetaks mingitki pensioni maksta ja mingitki arstiabi anda. Ja mingil hetkel avastavad tallinlased, et nende rahaga peetakse üleval ülejäänud Eestit. See leiab paratamatult kajastust ka poliitilises agendas.

Mis imejõud seda tööviljakust peaks üles ajama…. Roosa stsenaariumi juurde kuulub kindlasti immigratsioon. Vajaksime kontrollitud immigratsiooni, et rahvastiku struktuur paraneks. Koos tarkade inimestega kasvaks äkki ka tööviljakus.

Nägin hiljuti sotsiaalmeedias karjatust, et ei ole ometi olemas ühtegi õnnelikku maad, kus on suur immigratsioon. Mina tean vähemalt kahte. Esimene on USA. Sealsed ülikoolid imevad sisse tipptasemel tegelasi; rohelise kaardi süsteem eeldab, et sul on vähemalt keskharidus. St riik valib endale mõistlikke inimesi. Ühiskond saab kogu aeg värsket verd peale. Ameeriklased suudavad neid hästi integreerida. Eestis ollakse integratsiooni asjus muidugi erakordsed käpardid. Kui eestlane ja venelane kohtuvad, siis üritab eestlane 80 protsendil juhtudel vene keele peale üle minna. Ja siis me imestame, miks venelased ei kipu eesti keelt ära õppima. Ise oleme süüdi.

Teine näide on Dubai. Mingi mõttetu maatükikene keset kõrbe ja soolase mere vahel, aga visioonides on see tõmbekeskus 2,3 miljardile inimesele. Sada aastat tagasi ei olnud seal raudselt mitte midagi, minu meelest 50 aastat tagasi ka mitte. Aga viimasel ajal on olnud selge visiooniga juhtimine. Võõrtööliste kätega on palju üles ehitatud, neid on umbes 70 protsenti rahvastikust. Tasapisi on juurde tõmmatud keerulisemat ettevõtlust. See on väga hea näide, kuidas immigratsiooni abil on suudetud üles ehitada õitsev majandus. 

Küsis Vilja Kiisler (toim)