Kuidas peetakse psühhosõda

Venemaa ning Ukraina ja lääneriigid on üha intensiivsemalt üles võtmas psühholoogilise kaitse ja propagandasõja tuure. Eesmärgid ja edukuskriteeriumid on paljuski sarnased: vastast demoniseerida ja heidutada; oma tegevust üldsuse silmis legitimeerida, elanikkonda mobiliseerida ning poliitilise eliidi populaarsust suurendada. Vaadates avaliku arvamuse tulemusi kohaliku võimu toetuse ja vastastele antavate hinnangute kohta on eesmärkide täitmine kõigil kolmel osapoolel suuresti õnnestunud, kuid kas seda saab pidada edukuse märgiks ja jätkusuutlikuks strateegiaks? Kas osapooltel on ka mõistlik exit-strateegia või viib psühholoogiline Sitzkrieg ühel päeva vältimatult Blitzkriegini?

Psühholoogilist sõda, mida peavad erialaspetsialistid, saab sõltumata ideoloogiast võita siiski teatud kindlaid töövõtteid, meetodeid ja mustreid kasutades, nii nagu tavasõjas on oluline ikkagi vastase hävitamine ja heidutamine. Empaatia ja mõistvuse ülesnäitamise eest selles mängus punkte ei jagata.

Psühholoogilise sõja relvastusvõidujooks ja tegevuste eskaleerumine käib sarnase loogika kohaselt nagu võidurelvastumise protsess külma sõja ajal: ühe poole teatud tegevus tekitab teises vajaduse seda tasakaalustada, mis omakorda toob kaasa vastutegevuse. Niiviisi üksteist inspireerides on iga uus samm eelmisest aktiivsem ja eskaleerib konflikti, seejuures on kõik osapooled ise kindlad, et nemad ajavad õiget asja ja on enesekaitsele suunatud, nii nagu ka nende vahendid on vaid kaitseotstarbelised. Paraku ei jäta aga agressiivne vastane neile muid võimalusi kui aeg-ajalt ennetavalt või uuel tasemel tegutseda.

Mida tehakse faktidega

Teoorias on psühholoogilist kaitset võimalik esmalt üles ehitada avatud,  tasakaalustatud, faktitäpse ja tegelikkust peegeldava, kuid hinnanguid mitte ette andva mudeli järgi, kus iga enda ja vastase tegevust hinnatakse ratsionaalsel, tasakaalukalt ja ühekaupa. Selles mudelis on alati esmalt faktid ja nende põhjal kujundatakse seisukoht, seejuures aktsepteerides ka alternatiivseid seletusi. Selline mudel on eelkõige mõeldud teadlikule ja haritud tarbijale, kes ei oota lihtsustatud lahendusi ilma veenva analüüsita. Selle mudeli miinus on ressursinõudlikkus ja oht, et vastase massiliselt manipuleeritud infot ei jõuta enam vajaliku kiiruse ja tasemega analüüsida (nagu see toimus Malaisia reisilennuki allatulistamise järel) ning sellele otstarbekalt vastata.

Hakates infosõjas ausa ja avatud mudeliga alla jääma, nähakse sageli lahendusena ümberkonstrueeritud (manipuleeritud) kuvandi loomist endast ja vastasest, mis võimaldab oluliselt vähemate ressurssidega initsiatiivi tagasi võtta. Objektiivse meediapildi asendamist moonutatuga põhjendatakse tavaliselt vajadusega vastasele vääriline ja operatiivne vastulöök anda või vastast eksitada, samuti ka argumendiga, et see võib keskmise kodaniku mobiliseerimisel ja motiveerimisel olla tulemuslikum ja pealegi planeeritud ajutisena.

Meie ja nemad

Ümberkonstrueeritud infoväljas on esmatähtis ühtne selge eesmärk, selle saavutamiseks luuakse polariseeritud kuvand vastasest ja endast (mustad jõud valgete vastu), lisatakse hoiakud ja alles kõige viimasena serveeritakse faktid koos „õigete“ hoiakutega ja valikuliselt. Selles protsessis on keskse tähtsusega selge ja kindel liin, initsiatiivi säilitamine (kes esimesena ütleb, seda usutakse) ning kvantitatiivne surve (võimalikult palju üksteist toetavaid sõnumeid).

Kasutatav meetod on tõese info esitamine segamini eksitavaga, et info tarbija tuttavat fakti ära tundes usaldaks ka ülejäänud teavet, ning lugeja patroneerimine (näiteks: „Iga lapski teab, et Putin on hull“) ja vastase sildistamine (näiteks: fašistid, natsid jne). Kvantitatiivse info allikaid reeglina ei viidata ning eri andmete puhul esitatakse endale soodsam variant. Juhul kui mõni fakt osutub tagantjärele võltsinguks, siis vaikitakse see maha. Uute uudiste ja pressiteadete loomisel saab peamiseks kriteeriumiks kooskõla varasematega ja õige ideoloogilisus.  Üks populaarsuse võti on resoluutne ja kasvav vastandumine konkureerivate osapooltega.

Ümberkonstrueeritud meediapilt ei sisalda faktide süvaanalüüsi või teaduslikke meetodeid, sest ta ei oleks nende valguses enam usutav. Domineerima hakkavad iselegitimeeruvad ekspertarvamused, mida annavad enesekindlad valitsusametnikud või habetunud arvamusliidrid, keda on kaunistatud mõne kõlava tiitliga. Aina rohkem saavad tuult tiibadesse propagandaosakondade esseistid, samas kui faktitäpsete andmete esindajad pressitakse meediast eemale kui skeptikud ja negatiivsuse külvajad. Kahtlejaid hakatakse õige pea ka vaenlastega samastama („Kui sa pole meiega siis oled meie vastu“), samuti peetakse eriarvamust üheks küsimuses ebalojaalsuse märgiks ka teistes. Poliitiline eliit, kes psühholoogilise sõja esimeses faasis enamasti veel suudab eristada loosungeid ja ümberkonstrueeritud infopilti faktidest, hakkab õige pea viimaste vastu huvi kaotama, sest loosunguid võimaldavad hoopis edukamalt populaarust saavutada. 

Faktidest aina kaugemale

Keskmisel kodanikul võibki eelneva mõjul (eriti piiratud inforuumi puhul) tekkida usk, et talle esitatud faktid on objektiivsed ja ette antud kuvandid sõltumata aeg-ajalt ilmnevatest kriitilistest asjaoludest ikkagi tõesed. Siiski ei ole kodanikel ümberkonstrueeritud reaalsusega probleemi: kuni uudised on positiivsed ja vähegi usutavad ning leib laual, vaevutakse vähe arutlema loogiliste seoste ja tõsikindluse üle.

Hasartse ja samm-sammult süveneva psühholoogilise sõja keskne oht on, et see juhib tähelepanu eemale nii objektiivsetelt asjaoludelt, enesekriitikalt kui ka praktikas vajalike, kuid vähese meediaväärtusega tegevuste teostamiselt. Samuti võib see ajapikku lõigata poliitilise juhtkonna ära objektiivse info saamisest (nt Hitleri probleem rindeteadetega teise ilmasõja ajal), sest premeeritakse eelkõige kalibreeritud või moondatud, aga meeldiva info tarnijaid ning elimineeritakse kriitilisi eksperte.

Ümberkonstrueeritud infovälja teine oht on, et seda moonutatud infot, mis oli mõeldud vastast heidutama, hakkab uskuma ka suur osa infot andva poole elanikest ja lõpuks ka eliit ise. Enamasti loob motivatsiooni selleks nn konstrueeritud maailmapildi paremus tegelike asjaolude suhtes. Kui juba konstrueerimisega algust tehtud ja faktivastavuse soovist jagu saadud, kipub iga uus visioon ja meediakild eelmisega võrreldes faktidest aina kaugemale minema.