Poolikud lahendused tekitavad lisakulu

Kuidas tunduks mõte panna iga ülekäiguraja juurde inimene, kes vanureid ja lapsi üle tee aitaks? Tundub hea mõte – suureneksid ju liiklusturvalisus ja kahtlemata ka tööhõive. Samas, kui ilmneb, et sellise „lisateenuse“ eest peab iga Eesti elanik edaspidi hakkama maksma 5 või 10 eurot kuus, siis mõte enam nii hea ei tundu.

Sama kehtib ka värskes koalitsioonilepingus olevate maksumuudatuste kohta. Maksumäära plaanitav vähendamine 1% võrra on kahtlemata märgilise tähendusega, kuid tööandjad selle mõju reaalselt ei tunneta. „Asi seegi,“ öeldakse seepeale. Parem kui ei midagi. Kurbloolisus peitub asjaolus, et ära jääb suurem positiivne nihe, millega Eestit reklaamida. Võimaliku tulubaasi suurenemise asemel (uued töökohad) jääb alles vaid kulu riigieelarvele. See kulu vajab katmist.

Küsitav abi

Võtame teiseks näiteks palgavaesuse. Nõus, et madalapalgaliste teema on aktuaalne ja sellega tuleb tegeleda. Koalitsioonilepingusse jõudnud versioon kord aastas toimuvast täiendavast tulumaksutagastusest rõõmustab kindlasti raamatupidajaid (nende töökoormus ei suurene, sest ei pea igakuise tulumaksu kinnipidamise puhul keerulisi erisusi rakendama), kuid pakutud lahendus ei aita vaesuses peresid nende igakuiste kohustuste katmisel. Kas kord aastas toimuva maksutagastuse ootuses inimene peaks seniks laenu võtma? Taas „asi seegi, parem kui ei midagi“. Abi sihtgrupile on veidi küsitav, kuid kulu reaalselt olemas.

Suhtumine stiilis „asi seegi, parem kui ei midagi“ muutub kohe, kui ilmneb nende „nice to have“ muudatuste hind. Mootorikütuse kui tootmissisendi märgatav hinnatõus puudutab meid kõiki ja praegu. Majutusteenuse käibemaksumäära tõstmine mõjutaks negatiivselt paljusid majutusettevõtjaid Tallinnast väljas, tugevalt ja üsna kohe. Lisaks kannatavad muud toetavad sektorid nagu toitlustus ja transport.

Selle asemel, et tõsta Eesti atraktiivsust ja majanduskasvuga suurendada maksubaasi, keskendub koalitsioonilepingu maksupunktide loogika üksnes olemasoleva ümberjagamisele (nullsummaline mäng). Veelgi enam, tegelikult me ei tea, kui palju kütuseaktsiisi ja majutusteenuse maksutõusud majandusele negatiivset mõju võivad avaldada. Pole välistatud, et ümberjagatav maksutulu kokkuvõttes hoopiski väheneb ja see teeb „asi seegi“-muudatuste hinna  veelgi kõrgemaks.

Halbu üllatusi võib lähiajal veelgi tulla, sest koalitsioonilepingu „Exceli tabeli“ kõikide ridade sisu me ei tea. Näiteks, mida tähendab „pakendiaktsiisi korrastamine“, millest hakkab tulema kolm korda rohkem maksutulu kui näiteks e-sigarettide maksustamisest? Koalitsioonilepingust mingit vihjet ei leia.

Küsimärkide rida jätkub

Koalitsioonileping ütleb kenasti, et „analüüsime raskeveokite teekasutuse maksustamist tingimusel, et sellest laekuv tulu suunatakse teede korrashoidu.” Alates 2017. aastast on kurikuulsas “Exceli tabelis” juba arvestatud iga-aastase 10 miljoni eurose täiendava maksutuluga (teekasutustasu veoautodele). Enam ei ole midagi analüüsida, sest vastava tuluga on juba arvestatud. Erinevalt koalitsioonilepingust Exceli tabeli kulude poolel ei ole teede korrashoiust loomulikult enam juttu. Me ei tea, kuidas teekasutuse maksustamine suhestub praeguse raskeveokimaksuga. Arvestades, et praegust raskeveokimaksu laekub kokku ligi 4 miljonit eurot aastas, peaksid transpordiettevõtjad 10 miljoni eurose oodatava “eelarvepositsiooni muudatuse” valguses olema vägagi murelikud.

Nn Exceli tabel sisaldab ka rida „Maksuerisuste vähendamine“ (täiendav tulu umbes 30–35 miljonit eurot aastas). Selle sisu ei ole samuti teada ja seetõttu on raske konkreetselt midagi arvata. Kindlasti esineb maksuseadustes soodustusi, mille mõttekuses tasub kahelda ja mida tulekski kriitilise pilguga üle vaadata. Näiteks eluasemelaenude osas on möödas ajad, kus laenu sai intressimääraga 14,57% ning sedagi vaid tutvuse kaudu (reaalne näide lähedase pereliikme elust). Väidan, et kord aastas paariprotsendiliselt intressimääralt tagastatav 20% ei aita kellelgi eluaset soetada. Selliste ajale jalgu jäänud soodustuste (nagu seda on eluasemelaenuintresside mahaarvamine) puhul peaksid erakonnad natuke laiemalt vaatama, mitte hoidma neist kinni, kuna tegemist on „ühe või teise erakonna teemaga“.