Pole raha? Anna aega. Pole aega? Anna raha

Seda lugu kirjutama asudes tundsin esimese hooga, et teiste heategevusele kutsumine oleks silmakirjalik, sest olen ise viimastel aastatel sellest kõrvale jäänud. Õigemini ei ole ma hiljuti sellega tegelenud minu meelest parimal viisil – oma aega panustades. Rahaülekanne on mulle alati tundunud vähemväärtuslik. Raha annetatakse justkui südametunnistuse rahustamiseks, või nii vähemalt tundub.

Olen alati arvanud, et tõeliste muutuste saavutamiseks tuleb muuta süsteemi, mitte lihtsalt lappida hetkel kõige karjuvamat vajadust rahasüstiga. Organisatsioonid, mis on üles ehitatud erasektori põhimõtetel – kel on selge juhtimisstruktuur, eesmärgid ja mõõdetavus –, aitavad kaasa tuua jätkusuutlikku muutust. Ning kuna kirg südamelähedasi algatusi toetada ja erasektori kogemus midagi tegelikult käima lükata ei pruugi alati koos käia, defineerisin enda jaoks heategevuses osalemist just eelkõige oma aja panustamisena, millega võis, aga ei pidanud, kaasnema ka rahaline annetus.

Eurokaupa arstiabi jääb mõistetamatuks

Jõulutunneli sarnaseid rahakogumisi, eriti neid, mis suunatud meditsiinitehnika ostmisele, pean siiani mõistetamatuks. Kas tõesti peab normaalse arstiabi tagamiseks raha eurokaupa koguma? Kas see ei ole mitte riigi ülesanne - tagada selline riigivalitsemine ja maksusüsteem, mille tulemusena suudame anda adekvaatse hoolitsuse kõigile meie riigi kodanikele? Frustratsioon suureneb veelgi, kui meelde tuleb siiani läbiviimata haldusreform ning aina kahanev eraisiku tulumaks, mis ilmselgelt jätab järjest vähem raha riigile elementaarsemategi (meditsiini)teenuste osutamiseks.

Oma aja panustamise väärtuslikkust toetab ka minu enda positiivne kogemus Swedbanki toetatud "Noored kooli" programmi käimalükkamisel. Osalesin nii rahastuse otsimisel kui ka struktuuri püsti panemisel, ning pean tunnistama, et see oli minu jaoks üks meeldejäävamaid projekte viimase kümne aasta jooksul. Mitte ainult ei olnud huvitav saada veidi paremini aru, mida tähendab hea õpetaja ja milline võib olla tema mõju lastele, sellest veelgi enam nautisin enda jaoks täiesti uute inimestega koos töötamist. 80ndatel sündinute põlvkonna maailmavaade ja energia, mis nad on valmis panema sotsiaalsete teemade edendamisesse, olid need, mis tagasid selle projekti õnnestumise. Eelkõige just soov muudatust luua, avatus rahvusvaheliselt töötavate mudelite rakendamisele ning valmidus panna projekti õnnestumisse oluliselt rohkem kui tavaline tööpaev. Ning seda töötasu eest, mis oli vägagi tagasihoidlik, võrreldes sellega, mis sellise võimekusega noored teeniksid erasektoris.

Energiast jääb väheks 

Kahjuks aga tihti ainult energiast ja pühendumisest ei piisa. Ka kõige efektiivsem riigikorraldus või mitmekülgne mittetulundussektor ei jõua alati kõigini. Parimgi sotsiaalsüsteem ei suuda tagada, et märkame kõiki hädasolijaid. Eriti neid, kes endast uhkuse või ka tagasihoidlikkuse tõttu ise märku ei anna. Ja kui mõnele meist ei ole 50 eurot väga suur raha, siis teisele võib selle lisasumma saamine anda võimaluse leida lahendus suurele stressiallikale. Rääkimata olukordadest, kus riigi poolt mitte finantseeritava ravi jaoks heategevuse korras raha kogumine võib sõna otseses mõttes olla elu ja surma küsimus.

Pannes sinna kõrvale veel ülimalt madala ja mitte-astmelise tulumaksu, arvan üha enam, et kõik meist, kellel on olnud õnne kuuluda nende tulusaajate hulka, kelle sissetulek jätab pangakontole piisava ülejäägi pärast igapäevaste kulude katmist, võiksid kaaluda kasvõi väikese summa igakuist panustamist nende heaks, kellel on elus olnund vähem õnne. Seda enam, et ka sellele on olemas tulumaksusoodustus.

Raha vs aeg

Ehk see ongi jätkusuutlik heategevuse mudel. Need, kellel on raha, aga ei ole aega, panustavad raha. Need, kes oma eriala või muu eelistuse tõttu on olukorras, kus nende sissetulek kulub enda ja pere kulude katteks, panustavad aega vabatahtlikuna. Vajalikud on mõlemad. Raha aitab mitte ainult otseannetusena lahendada mingit olulist probleemi, vaid võimaldab ka maksta palka nendele mittetulundussektori töötajatele, kelle ülesanne on tagada, et raha efektiivselt abivajateni jõuaks.

Tegelikult ei olegi nii tähtis, et panus antaks just hetkel ühiskonnale kõige kriitilisemasse valdkonda. Oluline on pigem, et teema, millesse raha panustada – on see haridus, puuetega lapsed, võrdõiguslikkus või muu –, on andjale südamelähedane. Nii on ka tõenäosus suurem, et panus on pikaajaline. Kuna meie eelistused on tihti väga erinevad, on tagatud erinevate valdkondade areng. Tahame ju me kõik elada ühiskonnas, mis väärtustab mitmekesisust – seda paljuräägitud innovaatilisuse eeldust – ning mis ei kõnni ükskõikselt mööda nendest, kes on hädas. 

Loo vahendas Avatud Eesti Fond, kes tähistab tänavu aprillis 25. sünnipäeva (toim).

Autor: Helo Meigas