Sa oled mulle soodne, kallis

Täna tähistatakse Eestis võrdse palga päeva. See on päev, kus räägitakse ebaõiglusest. Naised protestivad, kuna uuringute andmetel maksavad tööandjad Eestis keskmiselt naistele kuni 30% vähem kui meestele. Olgu, olen täpne: naiste ja meeste brutotunnipalga erinevus on meil märgatavalt suurem kui Euroopa Liidu riikides keskmiselt ja 2013. aastal oli Eestis Eurostati andmetel palgalõhe 29,9%.

Me ei pea erilised robinhoodid olema, et mõista, et tegu on räige ebaõiglusega. Loomulikult liberaalse turuloogikaga on igal ettevõtjal õigus osta turult sisendeid selle hinnaga, kus pakkumine kohtub nõudlusega. Probleem saab alguse sellest, et naistöötajad meie turul on põhjendamatult leplikud madala pakkumisega ja seal, kus meestöötaja isegi sama raha eest hommikul ei viitsi voodist välja tõusta, on naine kohal ja teeb tööd. See on statistika.

Kollektiivne teadvus

“Naised jäävad haigeks, lapsed jäävad haigeks ja naised on lastega kodus,” on sel sajandil veel öelnud nii mõnigi ettevõtja, ka Äripäeva külgedel. Harilikult on ütlemine lõppenud avaliku vabanduse või varjatud vandumisega. Samas see tunne kripeldab kuskil kollektiivses teadvuses, justkui naine oleks töötajana vähem väärtuslik, sest ta on naine. Ja ema.

Suure südamega ettevõtja saab sel hetkel aru, et sajandil, kus meie demograafiapüramiid röövib tööturult igal aastal järjest rohkem talente, on igal hingel, kes loob väärtust, ehk töötab, või loob juurde väärtuse loojaid, ehk kasvatab lapsi, hinge hind. Meeletu väärtus ja vastutus meie majanduse kestmise ees. Väikese südamega ettevõtja lööb kulud Excelisse, võtab turult soodsaima ja teab, et ühel hetkel on võimalik kasutada tööjõudu, kes esimese aasta lõpuks selle linna nime ära õpivad, kuhu nad on toodud tööle. See ei ole aga töö, mida me tahame.

Rahvusvahelised uuringud räägivad ka sellest, et segakollektiivid ning läbipaistvate palgasüsteemide, boonussüsteemide ja koolitustekalendritega firmades töötavad õnnelikumad inimesed. Nad tunnevad end väärtustatuna. Nad räägivad ka sellest, et tööandjal on alati lihtsam värvata eksisteerivale palgatasemele, kui kanda mainet, et “see on see uks, kust julge küsimise peale antakse.” Ukse taga võib olla küll järjekord, kuid tööjõud seal järjekorras ei pruugi hiilata lojaalsuse ega kvaliteediga. Julgete küsijate, kuid vähese väärtuse loojate kultuur on aga meie ettevõtluse arenguloos eraldi peatükk, mida me praegu ärme parem käsitle.

Hoiakute küsimus

Võrdse palga päeval räägime naistest ja sellest kasust, mida toob meie brändidele naiste ja meeste võrdne kohtlemine. See on küsimus, mida võib ka iga pereisa küsida vormis, mis kasu on minul sellest, et mu tütar oleks tulevikus tööturul hea spetsialist või hinnatud juht või mis kasu oleks minul sellest, kui keegi ta ära kosib ja äkki ka pisut süüa annab. Kodukolde hoidmise = koristamise eest. See küsimus on praegustes hoiakutes või keskaegsetes tagurlikes hoiakutes. Koduste naiste ja end ületöötavate meeste kahaneva rahvastikuga ühiskonnad on need, mis end lõpuks ära kurnavad.

Isiklikus plaanis olen väikestviisi ettevõtja, juhin üritusturundusagentuuri. Mis on üritusturundus? See, kui valgus sähvib, trumm mürtsub ja rahvas sööb ja joob, oli eilne päev. Kui aastate eest korraldasime promotsiooniüritusi, firmapidusid, galaõhtusööke turundusosakondade eelarvest, siis praegu üha enam tegeleme personaliosakondade küsimustega. Need küsimused on:

- kuidas muuta ettevõte töötajatele lahedaks?- kuidas vähendada värbamiskulutusi?- kuidas kujundada ettevõtte kui tööandja mainet?- kuidas olla atraktiivne uutele inimestele ja lugupidav vanade suhtes?

Need vastused saavad kõik alguse õiglustundest. Kui põhilised väärtused logisevad, siis ei aita ka jõulupakid või suvepäevad. Väärtused on olulised. Ka sinu ettevõte – sinu bränd peab oma töötajatega käituma nagu hea abikaasa suhtes, kes vahepeal kallistab ja ütleb, et sa oled mulle oluline, kallis, ja ma hindan sind sellena, kes sa oled.

Võrdse palga päeva puhul ma ei kutsu firmajuhte üles kiiruga naistele preemiaid vormistama. Heitke lihtsalt pilk enda palgaarvestussüsteemidesse ja ka töötajate koolituskuludele ning ametikõrgenduste ajaloole, sest taaskord kehtib ka siin tõde nagu teie isiklikeski suhetes. Abikaasadega. Lastega. Elukaaslastega. Vaadake ja veenduge, et te olete olnud õiglane. Mõelge, kas te saate nii oma mees- kui naistöötajatele palgaülekandeid tehes neile öelda, “Sa oled mulle kallis”. See on tõehetk. Kui sa saad oma naistöötajale öelda, “Sa oled mulle odav ja taskukohane,” on see igas mõttes Pyrrhose võit.