Reformierakonna põrsas kotis

Ma ei usu, et Eesti poliitikas oleks viimase kümne aasta jooksul kostnud peenemat paikapanekut kui Rain Rosimannuse remark, et Taavi Rõivas meenutab talle üha rohkem nooremat Siim Kallast (Postimees, 5. mai 2015). Siin seguneb motiive, mille lahtiharutamiseks ei jätkuks kahekordsest numbrist kolumnitollidest. Piirdugem parafraasiga lennujaamateadustaja häälega: „Hr Rõivas, teie pagas on saabunud.“

Rosimannuse intervjuu märgilisust pole vaja eraldi markeerida. NO99 kardina tagant paistab nüüd palju enamat kui kingad. Reformierakonna „aju“ inimlikustamine on iseenesest tänuväärne tegu, aga ei vasta ühelegi olulisemale õhkuvisatud küsimusele. Ilmselt taotluslikult, on ju maineloome üks funktsioone muu varjujätmine.

Varjudes koguneb küsimusi pigem juurde. Äärmiselt kahemõtteline näib RE peaideoloogi suhtumine demokraatiasse ja aruandlusse. „Idee“ mõiste RE on omandamas leninlikke dimensioone: hea (loe ilmselt: suur) idee vajab läbimõtlemist, mitte hääletamist. Partei omakorda ei vaja mitte niivõrd indiviide või suuri häälevõtjaid nagu Kallased ja Ansip, vaid ideelist kindlust ja organisatsioonilist hermeetilisust. Kas kogemata või plaanitult asetub siia kõrvale üleeilne Kaja Kallase manifestilaadne blogipostitus, mis sisuliselt ütleb, et REs puudub toimiv sisedemokraatia avaliku arutelu ja rakendatavate tagasisidemehhanismidega. 

Selline asjade seis ei aita kuidagi neid, kes tahavad mõista Rosimannuse rolli koalitsioonikõnelustel. Vastupidi, kui Reformierakonna „ideed“ sünnivad sisedemokraatia-väliselt, tõstatub mandaadi küsimus veel teravamalt. Programmitoimkonna juhi puutumus leppega võib olla automaatne, kuid selle trumpab küsimus mandaadi allika – valijahäälte – ja valitsuse tegemiste seosest. Rosimannuse maailmanägemisest kangastub visioon, kus valiti mitte kandidaatide, vaid parteiprogrammide vahel, kusjuures viimaste loomuomased omanikud on nende vaimsed isad.

On ka väga legitiimne küsimus võimalikust huvide konfliktist. Riigikogu saadikud peavad deklareerima oma majandushuvid. Põhjuseks võimalus mõjutada valitsuse tegevust. Riigikokku mitte kandideerinud, ettevõtjast RE programmitoimkonna juhi jaoks see nõue ei kehti. Ometi on tema mõju tema endi sõnul valitsuse järgmise nelja aasta tööle määrav (koalitsioonikõnelused „käisid suuresti programmide ühitamise üle“).

Siit kangastub tõsine lühiühendus Eesti demokraatia toimimises. Sellele lisanduvad veel kolm põhimõttelist puudust, mis viimases valimistsüklis karjuvalt ilmseks on saanud. 

Esiteks on avaliku debati ja tulemuse järjestus pea peal. Tänasel katteallikate arutelul puudub igasugune seos valimiseelse debatiga, millest said lähtuda valijad. ERRi peaministrite väitlusel pakkus Rõivas 143 miljoni euro ulatuses katteallikateks tubaka- ja alkoholiaktsiisi, kokkuhoidu ja majanduskasvu. Kütuseaktsiisist polnud ka RE programmis sõnagi. Alkoholiaktsiis valimiste järel unustati – küsida võiks RE programmi ja ühe õlletootja suhete kohta. Ka deformeerus kinniste uste taga peetud koalitsioonidebati sisu. Jah, kütus saastab, kui alkohol on rahva tervise seisukohast – millel palju otsesem seos lastega – palju kahjulikum. Ta on ka kuluallikas: ELi uuringud näitavad, et alkohol läheb ühiskonnale keskmiselt 4 korda rohkem maksma kui aktsiisitulu. Eestile seega 800 miljoni euro ümber aastas.

Siit tõuseb teine probleem, suure pildi kaotsiminek Eesti poliitikas. Debatt valimiste eel ja järel on käinud olemasoleva viletsuse ümberjaotamisest. Seda oludes, kus majanduskasv seisab kaheksandat aastat ja väljakutsed Eesti ühiskonna ees on üha mastaapsemad, väljarändest kasvu tulevaste allikateni. Ometi ei ole meil parteid – ega valitsuski – enam institutsioonid, mille poole on mõtet nendes küsimustes vaadata. Vaid teadlased koostavad aegajalt 10-20-30 aastase perspektiiviga raporteid, mis aga lähevad otse riiulile. Riigi ja erakondade haldussuutlikkus on lähenemas ühele kriitilisele piirile: ta on kaotamas ajahorisonti.

Kolmandaks ongi küsimus erakondadest ja nende koostoimest, Eesti poliitilise süsteemi lihastest ja luustikust. RE karjasekepi all on meil loom, mille domineerivad kehaosad on pea ja saba. Selline olukord ei ole jätkusuutlik, poliitilise maastiku binariseerimine RE (pea) ja Keskerakonna (saba) vahel mängib lisaks rahvuslikele lõhedele. Tänases julgeolekuolukorras võib sellisest loomast kergelt kaks saada. Mingit abi pole oodata sotsidest ega IRList, kelle nõrkust ära kasutades RE on nad köide pannud karjamaaserva, kus rohtu vähe ja hundid (EVA, EKRE, KE) lähedal. Seegi atroofia on otseselt välja kasvanud samast kotist, millesse on aetud Eesti poliitiline süsteem viimase kümne aasta jooksul – kus saadik kuulub parteile ja partei "valgele" ideele (mis iganes see Rosimannuse fraas tähendaks), idee omanikud aga ei vastuta millegi ees peale oma arusaama valgeks olekust.