Pensionifondid piiride kammitsaist vabaks

Et lihtsustada pikaaajalist investeerimist – mida Euroopa hädasti vajab – tuleks viimase kuue aasta jooksul tekkinud regulatiivne keskkond kriitilise pilguga üle vaadata.

Kapitaliturgude vähene likviidsus on üks Euroopa majanduse suurimaid probleeme. Alates finantskriisi puhkemisest 2008. aastal on paika pandud suur hunnik uusi reegleid.

Olukorras, kus pangad ei kipu uusi laene andma, saaksid pensionifondid ja teised samasugused institutsioonid kapitali järele tekkinud nälga rahuldada. Eriti hästi sobiksid pikaajalisteks investeeringuteks töötajate säästud, keda lahutab pensionieast veel mitu aastakümmet. Kuid häda on selles, et finantsturgude stabiilsuse tagamiseks mõeldud regulatsioonid ei luba pensionifondidel sääste normaalselt kasutada.

Muidugi ei saa vajalike seaduste tähtsust ülehinnata. Hästi kirja pandud ja kehtestatud reeglid tagavad finantsstabiilsuse, hoiavad üleval usku turgudesse ja lihtsustavad pikaajaliste investeeringute tegemist. Ent seal, kus regulatsoonid jätavad arvestamata turuosalistega ega hooli turu toimimise loogikast, hakkavad nad piirama investorite ja majanduste võimalusi. 

Üks selliseid pudelikaelasid on uued marginaalinõuded derivatiividele, mis kehtestati süsteemse riski vähendamiseks. Võib olla on mõistlik rakendada neid pankadele või riskifondidele, aga pensionifondid on krediidikõlbulikud asutused, mis finantsturgusid ei ohusta. Kui sundida neid tagatiseks varasid kõrvale panema, viib see ainult fondidest välja seda kapitali, mida muidu saaks pikaajalisteks investeeringuteks kasutada.

Regulatsioonide mõju on keeruline näha ja veel keerulisem mõõta. Mõju võib olla otsene või kaudne: esimesel juhul kehtivad regulatsioonid investeerimistoodetele endile, teisel juhul aga investoritele, konkureerivatele toodetele või osale turust. Kaudseid negatiivseid mõjusid on muidugi raskem näha, kuid ometi võib nende tehtud kahju olla sama suur, eriti kui nad jätavad investoreile vähem raha kätte. Just seda teevad derivatiividega tehtud tehingutele seatud marginaalinõuded ja ka pangatehingute kulusid suurendavad regulatsioonid. Kui me ei anna endale aru nende mõjust kapitali liikumisele, siis võivad nad ära nullida investeeringute toetamiseks tehtud reformid. Kusjuures oluline on vaadata nii regulatsioonide mõju eraldi kui ka koosmõjus.

Hea regulatiivne keskkond kannab hoolt, et negatiivne mõju pikaajalisele investeerimisele oleks minimaalne ja selle positiivne efekt samas võimalikult tugev. Uusi regulatsioone tuleb järjest juurde. Esimene küsimus võiks olla, kas neid on ka tegelikult tarvis, ja teiseks tuleb hea seista, et säästud saaksid ka piirangute kehtides uutesse põnevatesse projektidesse voolata. Kõigi ühe puuga löömise asemel tuleks kehtestada reegleid, mis tehtud rätsepatööna eri turuosalistele.

Pensionifondidel ja teistel pikaajaliste investeeringute tegijail tuleks lubada süstida Euroopa majandusse ülivajalikku kapitali. Sellest võidavad tulevased pensionärid ning ka riigid laiemalt. See pole aga võimalik enne, kui on loodud õige regulatiivne raamistik.

© Project Syndicate, 2015

Autor: Angelien Kemna