Hädalisele tuleb anda hambahari

Mõnikord sõidan Tallinnast Tartusse ja kuulan Kuku raadiost “Vox populit”. Üheks viimastest teemadest oli hambaravi kompenseerimine riigi poolt. Saatesse helistajaid oli palju, üks vihasem kui teine. Kõik olid kurjad riigi peale, kes ei taha nende katkiseid hambaid ravida. Kuulan ja vaatan ringi, kas ma olen valesse aega sattunud. Ladasid ja Moskvitše ei ole näha, kõik puha uued kaas­aegsed autod vuravad vastu. Ei, ajarännet ei ole toimunud, kuigi raadioeetri vahendusel kipub selline mulje jääma.

Teine näide. Loen Delfist uudist, kus lugeja sarjab Eesti e-riiki. Lühidalt oli asi selles, et töötukassa oli tema arvele ekslikult kandnud raha. Hiljem oli inkasso seda välja nõudma hakanud, aga tegi seda füüsilise tiguposti, kirja teel. Lugeja oli pahane, et e-riik ei toimi ja tema ei saa korrespondentsi oma e-kirja aadressil.

Mitte ühtegi sõna sellest, et ta sai arvele võõra raha, mis tuleks juba avastamisel kohe tagasi kanda. Küllap oleks siis ära jäänud ka inkassoga tegelemine ja riigi sarjamine. Selle asemel keskendub tema aga hoopis sügavale analüüsile, miks e-riik ei toimi. Kommentaatorid kiidavad takka, kui loll riik on.Mõlemad näited on head näitamaks, kui väärastunud on inimeste mõtlemine. Viimati meediast läbi käinud teema, et hambaravi võiks kompenseerida tööandja, liigitub umbes samasse kategooriasse. Selle järgi on inimese hädades alati süüdi keegi teine ja see keegi teine peab häda kinni maksma. Käesolevate näidete juures on selleks riik või tööandja.

Ainus plaan: ümberjagamine. Küllap on sellise mõtteviisi kujundamises süüdi paljuski aeg, millest tuleme, aga ka riik ise. Uue valitsuse piinad rikkuse ümberjagamisel, mitte juurdetootmisel, on hea näite narratiivi puudumisest, mida Eesti justkui ei vajavatki. Selle asemel, et vaadata ja luua masterplan’i, toimetab riik lühiajalist, kuni järgmiste valimisteni ulatuvat ümberjagamisprogrammi.Nagu me iga päev kuuleme ja näeme, käib see üpriski kummalisel kombel. Üks päev on üks plaan, teine päev on see transformeerunud juba teiseks skeemiks. Küll langetatakse sotsiaalmaksu, küll tõstetakse aktsiisi; siis jällegi saab turismitööstus laksu vastu põske, mille peale riik ütleb, et hotelli administraatorid saavadki kõrgemat palka kui õpetajad. Mitte et ma õpetajate madalate palkade poolt oleksin, aga selline tõmblemine ja demagoogia on lihtsalt kohatu. Ja mille nimel see kõik toimub? Ikka võimu nimel, ikka raha nimel. Kui on võim, siis tuleb ka raha, naistest rääkimata!Iga kodanikkond väärib oma valitsejaid. Nii nagu poliitikud ees, nii rahvas järele. Seetõttu ei saa ega tohi imeks panna, et inimesed nõuavad oma katkiste hammaste ravimist kellegi teise arvel. Või peavad valesti üle kantud raha enda omaks. Tundub, et see ongi normiks saamas ja Eesti suure plaani nimi võikski olla hamba­ravi narratiiv.

Kelle arvel see kõik toimub?

Oma riik maksab palju raha. Ja kuskilt peab see ka ju tulema. Normaalses ühiskonnas saab riik raha oma kodanikelt, kes maksavad oma sissetulekute pealt ja tarbimise eest makse.Ja kust kodanikud raha saavad? Ikka oma tööandjate, st ettevõtjate käest. Kogu majandus seisabki väike- ja suurettevõtjate toel. Nemad loovad töökohti, loovad lisaväärtust, vahendavad, toodavad. Nemad on alustalad, raudvara. Ilma nendeta kukuks ühiskond päris kiiresti plaanimajandusse ja diktatuuri tagasi.

Maksudega mängimise võiks lõpetada. Selle asemel et mõelda, kuidas kuldmune munevaid kanu rohkem saaks ja nende tingimused veelgi rohkem mune annaks, otsustab riik tegeleda kirvetööga. Pead ja suled lendavad. Puurid ja tingimused vahetuvad kiirelt. Munemistingimused halvenevad järjekindlalt.

Mis oleks, kui ostaks õige omale hambaharja ja hakkaks oma hammaste eest hoolt kandma? Lõppude lõpuks on need ju sinu hambad. Statistika ütleb, et paljud inimesed ei pese üldse hambaid, osas peredes on üks hambahari kogu pere peale.

Jättes välja kõige nõrgemad, keda riik peabki abistama ka hambaravis, võiks äkki selline lahendus ennetada neid kodanike vihaseid kõnesid ja kommentaare, et riik on nende katkistes hammastes süüdi. Ja äkki ulatavad ettevõtjad siis abivajajale hambaharja, mitte ei maksa suu ravi kinni.Riik aga võiks hakata paika panema oma pikemaajalist narratiivi: alates rahvaarvu kahanemise peatamisest, riigivõlakirjade emiteerimisest, ettevõtluse ülereguleerimisest loobumisest, ettevõtluse ja rikkaks olemise väärtustamisest – ja maksudega mängimise võiks lõpetada.