Tänu põgenikele

Üks vana tähendamissõna ütleb, et ole tänulik oma vastastele, sest nemad panevad sind pingutama õiges suunas.

Kui pidada vastaseks vääramatu jõu tüüpi olukorda, mille tõttu on Eesti valitsuse ja tegelikult terve ühiskonna ees korraga suur põgenikeprobleem, siis näen ma suuri võimalusi.

Küsimus, kas Eesti suudaks vastu võtta kolmsada või nelisada põgenikku, on vale. Muidugi suudab. Kas peaks? Ka see on vale küsimus. On korduvalt öeldud, et pole võimalik olla mittesolidaarne Euroopa Liidu (ja kokkulangevalt paljude NATO) riikidega ning samal ajal tahta nende lennukeid ja nende vägesid meid valvama ning kaitsma. Pärisküsimused on mujal, neist hiljem.

Ma näen aga tekkivaid võimalusi.

Esiteks – võimalus üle hulga aja selgeks mõelda, mida ikkagi tähendab meie põhiseaduse preambula üks kandev mõte: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,... mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Ainult variser võib öelda, et viimase kahekümne kolme arenguaasta jooksul on pidevalt, tõeliselt ja riiklikult süvenetud põhiseaduse preambulisse. Majandusarengu hüüdlausete lõputu korrutamise saatel on paraku unustatud vankumatult mõtestada, kuidas rahvus, keel ja kultuur on omavahel seotud ja mida igaüks nende sõlmsõnadest vajab, et püsima jääda. Tähtsaid sõnu on viisakas soustis serveeritud koalitsioonidokumentide-nimelistel taldrikutel, paraku ei enamat, sest rikkust peetakse ikka veel eesmärgiks, mitte vahendiks. 

Küsimus ei ole ainult selles, kuidas nii juba siin ammu elavatele kümnetele tuhandetele mitte-eestlastele kui ka saabuvale mõnele sajale teha selgeks meie keel, meie kultuur ja meie rahva olemus, ehkki see küsimus on üks suuremaid, mida lähenev põgenikelaine meile tänuväärselt meelde tuletab. Selle ülesande täitmine on võimalik vaid siis, kui rahva, keele ja kultuuri kaitsmine on kõigepealt kristallselge kõigile poliitikutele ja ametnikele, kes on riigi, linna ja valla tüüri juures. Kui on selge see, et peamine pole mitte lõpmatu majanduskasv kui asi iseeneses, vaid et peamiselt on vaja, et kõikidel Maalidel ja Martidel oleks südames kindlusetunne, et põhiseadust mitte ainult ei hoita riiulis, vaid loetakse ja, nagu kroonukeel ütleb, „võetakse täimisele.”

Ma näen teist suurt võimalust. Plahvatuslikuks muutunud põgenikeprobleem kodu-Euroopa piiridel annab soovijale võimaluse tunnetada sügavamalt meid endid puudutavat ja igavesti säilivat ajalooetappi, tunnetada seda, mida tegelikkuses tähendas Rootsi, Kanada, Saksamaa, Austraalia, USA ja ka paljude teiste riikide otsus võtta vastu Eestist suure häda sunnil pagevaid inimesi. See juhtus pärast II maailmasõda. Toonane traagiline rändamine puudutas paljusid eesti suguvõsasid. Oma perekonnalugude kaudu tean, et kui mitte just kõik ja igavesti, siis paljud ja kauaks jäid igatsema kodu. Eestit. Need meenutused peaks võima meile kõigile õpetada mitte külma mõistuse, vaid perekonnamälu ja südame kaudu solidaarsust ning halastust. Karmid ajad ning suured probleemid annavad inimestele võimaluse tunnetada sügavamalt kui mugavas argipäevas kombeks.

Kuidas küla minule...

„Kuidas küla minule, nõnda mina külale”, see on ju eesti vanasõna. Käitugem siis selle järgi! Ning mõistkem, et need, kes mitte kavalusega, vaid tõelise häda sunnil kaugele võõrale maale rändavad, igatsevad tegelikult tagasi koju, kui see vaid võimalik oleks.

Ma näen sedagi võimalust, kuidas riigi tekkiv kohustus ja ettevõtjate mitmesugused ärilised huvid kuni tööjõu värbamiseni välja on võimalik hea tahtmise juures liita.

Ma näen võimalusi näidata üles head tahet, arukust, ettevõtlikkust, kokkuvõttes võimalust  ajaloo järjekordses õppetunnis parimaid hindeid saada. Mille nimel? Eesti tuleviku nimel. Mille või kelle ees? Ajaloo ees, mida tagantjärele ka oma vermitud saatuseks võib nimetada. 

Ma näen loomulikult ka tõelisi probleeme. Esiteks seda, et 20 000 inimhinge jagamine ei lahenda košmaarset ja kuhjuvate tagajärgedega paadipõgenike probleemi. Justkui kratsitaks vasaku käega kukla tagant paremat kõrva. Olen veendunud, et kvoodid ei ole lahendus, vaid pigem järgmiste probleemide allikas. Näen seda, kui saatuslikult oluline on tõrjuda hädaliste seast eriväljaõppega terroristid, tavalised majanduspõgenikud ja muud nurjatud seiklejad, kes kõik on suutnud kannataja rolli sisse elada Tom Cruise'i või Elisabeth Taylori näitlejameisterlikkuse vääriliselt. Inimdraamade pealt tahab keegi alati midagi lõigata, see on ajalooline kibe tõde.

Aga ma loodan, et Eesti poliitikud loobuvad kogu kontinenti raputava dramaatilise olukorra pealt oma väikese punkti noppimisest ja säilitavad nii isikliku kui riikliku väärikuse. Tarkusest rääkimata.