Eituseestlasest eest-laseks

Ent eestlasele on eitus vahest ka keele ja (ise)loomu poolest omasem, kui jaatada. Sellal kui „ei“ on vana uurali tüvi, lähimate sugulaskeeltega ühine sõna, seega nii oma, kui veel vähegi olla saab, on „jaa-d“ enamasti peetud germaani laenuks. Veelgi enam, kui eestlased peaksid valima ühe tähe või hääliku, mis neile kõige omasem ja lähedasem, valiksid nad tõenäoliselt e, sest meie riigi ja rahva nimetus algab ometigi lausa kahe e-ga. Kolmanda e oleme kahele lisaks saanud Eesti e-riigi kuulsusega, e-teenustega, mida oleme muulegi maailmale edukalt jaganud, tipnedes e-residentsuse projektiga, mis võimaldab e-eestlaseks saada enam-vähem igaühel, kes seda endale kasulikuks peab – iseasi, kas kaks esimest e-d, mis eestlase ihule ajalooliselt lähemal, üldse korda lähevad.

Ent kas need kaks esimest e-dki päris algupäraselt meie omad on, selles võiks muidugi ka kahelda. Eestlasteks hakkasime ennast nimetama ju alles 19. sajandil rahvusliku ärkamise aegu, enne elas siinmail maarahvas, kes kõneles maakeelt. Ja ehkki eesti-sõna aluseks olevat aestii vormi kasutas Tacitus juba esimesel aastasajal „Germanias“, laenasid eestlased oma tänase rahvusnime hoopis saksa keele vahendusel, kellel Este tähendas seda, kes elab germaanlastest idas (Ost, mis on sama kui inglise east). Nii et mine tea, missugune e eestlasele ehedamalt omane on, kas need rahvuse nime kaks või too, mis ei-sõnast pärit.

Tänase Eestimaa pinnal elava rahva elujõud on aga päris kindlasti läbi aegade seisnenud võimes võõrast omaks võtta viisil, mis juba olemasolevat rikastab ja eriomast alal hoiab. Laulupeod, millega seostame enda vabakssaamist okupatsiooni alt, on tegelikult sakslastelt laenatud komme, milles jäi rahvuslik sisu ellu isegi kõige mustemal okupatsiooniajal. Sama lugu on verivorsti, kartulisalati ja palju muuga, mida tänapäeval laiale ilmale eestlaslikuna esitame. Näiteid võib igaüks oma maitse järgi juurde tuua.

Keel on parim tõendus selle kohta, kuidas võõrast omaks teha ja selle kaudu rikkamaks saada. Keel keelitab kuulma ja kuulatama, kuulutab koguni, kui on kuuljaid ja uskujaid. Keel keelab ja keeldub, st valib oma sisemiste reeglite järgi, mida laenata ja kuidas, kui on vaid küllalt usaldust keele vastu. Keel aitab mõtelda, hoiab ilma olemas ja olemist ilmas. Keeles on olemas kõik jutud ja mõtted, mis võimalikud. Kõneldud keel elab pigem kui kiri keelekorraldusest sõltumatut elu, usaldades keele enda keelitust ja keelde, sellal kui kõneldu mõjutab kirjapandut siiski rohkem kui eales varem.

Keel elab loos ja laulus. Tänapäeval mõistame loo all eelkõige kirjapandud lugu, mida saab lugeda, ent iidsem viis teadmisi vahendada ja hoida on lugude jutustamine ja kuulamine. Kurtmisi puuduolevaks kuulutatud suurt narratiivi võiks ehk uue leiutamise asemel otsida ammu kõneldud lugudest ja lauludest. Mõne iidse loo luu ehk telg võiks ehk uuema aja narratiivi aluseks paremini sobida, kui mõne professionaalse kõnekirjutaja leiutatud väike Soome.

Eestlane ja tagurlane

Pseudoetümoloogiasse põigates võiks aga eestlane end hoopis määratleda eest-lasena (vastand: tagurlane), st sellena, kes seisab millegi eest, on millegi poolt, on esi-mene, eestvedaja. Eest vedada ja teistele ett (esi : ee : ett), st tööjärge ja tegutsemisvalda kätte näidata saab aga ikka see, kelle meel on avatud, kes on ees nii ajastu nõudmistest kui iseendastki. Eest vedada saab see, kes on iseendast teadlik ja omas eneseteadvuses enesekindel. See eestlase eneseteadvus ja enesekindlus on tegelikult täitsa olemas ja toimiv, aga ta ei ole lihtsalt nii häälekas, kui edevalt eksponeeritud eitus. Eneseteadlikus eestlases pole eituseestlase edevust omi arvamusi aina ette tuua.

Enesekindel ja eneseteadev eestlus eeldab eitusest kui viljatust ja energiamahukast tegevusest loobumist. Teadvelolekusse nimelt eitus ei kuulu. Teadvus tunneb ainult jaa-d, sest ta märkab seda, mis on, ja märgata saab ainult olevat tunnistades, tunnustades.