Aaviksoo ja Pakosta, me ei unusta teid

Olgu tunnistatud, et nii Aaviksoo kui Pakosta on oma poliitikukarjääri jooksul olnud mulle pigem sümpaatsed. Sotsiaalmeedias nii populaarse küsimuse, kas nad on ikka head inimesed või pahad (levinud arvamuse kohaselt on Pakosta hea ja Aaviksoo paha) jätaksin ma siinkohal kõrvale, sest selles pole ju asi. Laiemalt on asi selles, kas absoluutselt poliitilist sõltumatust eeldavasse ametisse võivad saada inimesed, kes on partepoliitika alles vastselt hüljanud ja kelle puhul on õigustatud küsimus, kas nad oleksid sellesse ametisse saanud ilma parteilise taustata.

Vastus on ühemõtteline ei. Asi pole selles, et „pärast poliitikat pole elu“ ja parteipoliitilisest taustast olekski võimalik vabaneda vaid n-ö jalad ees. Aktiivne osalemine parteipoliitikas ei tähenda, et sellest poleks võimalik lahkuda. See ei tähenda ka, et pärast seda peaks põhimõtteliselt ja lõplikult olema suletud tee avalikesse, absoluutset parteilist sõltumatust eeldatavatesse ametitesse.

Aga tugeva parteipoliitilise taustaga inimesed vajavad kindlasti pausi pärast poliitikast lahkumist. Distantseerumine peab olema tegelik ja avalikkusele ka usutav. Mõni isik ei pruugi distanteerumisevõimeline olla ega sõltumatususutavust kunagi saavutadagi.

Ei Aaviksoo ega Pakosta puhul pole mingist distantseerumisest võimalik rääkida. Mõlemad lahkusid parteist ju selleks, et kindlat ametikohta saada. Lahkumise taust on lihtne: IRLil läheb kehvasti. Jah, nad on valitsuses. Aga identiteedikriis on ränk ja Margus Tsahkna senised sõnumid ei reeda selle erakonna elujõudu. Valimiste eel püünel taielnud staarid ja valitsusse kuuluvad IRLi ministrid on hoopis kuss (peale Sesteri, kes sattus kohe ametisse asudes enam-vähem maavärina keskmesse, muidugi mitte omal soovil või teenete kohaselt). Urmas Reinsalu veel mäletate? Ta on valitsuses.

Ei Aaviksoo ega Pakosta pole pika kandideerimis- ja ametissenimetamise protsessi juures parim kandidaat olnud. Mõlemat on saatnud ägedad protestid. Ühe on ametisse nimetanud parteikaaslane, teise koalitsioonipartner. Pakosta on avalikult teada oleva info kohaselt kandideerimisavalduse esitamise aja kohta valetanud.  

Kuna Aaviksoo ümber käinud tsirkus on olnud jaburam, siis on teda rohkem nuheldud. Ometi on Pakosta asi hullemgi. Ta on ametisse nimetatud ja sellega on justkui lepitud. Miks? Asi on sama. Parteilises liinis veelgi ühesem ja selgem.

Aaviksoo eksib, kui ta arvab, et nüüd on „jant“ seljataga ja saab eluga edasi minna. Nii Aaviksoo kui Pakosta tegid karuteene nii oma parteile kui ka Eesti riigile. Aga lõpuks on nii, et mida teed, teed ikka endale. Selliseid ametissesaamisi ei unustata.