Meie Leedo on ju ausus ise

Leedo Postimehele antud intervjuus on üks tähelepanuväärne koht: „Las sõidame nii meie kui ka Tallinna Sadam ja toimub tavaline konkurents, kus inimene otsustab ise, kummale laevale läheb.“ Taustu tundmata võib jääda mulje, et Leedo seisab vaba turumajanduse ja toimiva ettevõtluse eest – mis võiks olla parem!

Aga alati tuleb ka vaadata, kes räägib. Räägib monopolist, kelle monopoolne seisund on lõppemas, ja muidugi on see kibe. Räägib ettevõtja, kes on pikkade aastate jooksul riigiga asju ajades pununud skeemi, millest läbihammustamine on raske töö kogenudki silmale. Kui nüüd Leedo tagantjärele püüab väita, et see paljufirmaline ämblikuvõrk on loodud selleks, et selles osalejad ei saaks üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata, siis on see lihtsalt naljakas. Päriselt valitseb võrku ikkagi üks ja seesama ämblik. Riik on pikki aastaid olnud pigem kärbse rollis.

Atonenist Partsi ja Paloni

Esimesena püüdis riiki – millel on kohustus tagada, et inimesed mandrilt saartele ja saartelt mandrile pääseks – sellest rollist välja tuua reformierakondlane Meelis Atonen, kes astus majandusministri kohalt tagasi just selle pärast, et see ei õnnestunud. Tema asemele asus tookord Andrus Ansip, kelle järel tulnud Edgar Savisaar pikendas vaikselt Leedo lepingu ära, ja teema kadus keerukuse tõttu laualt mitmeks-setmeks aastaks. Järgmise katse tegi IRLi majandusminister Juhan Parts. Mõte anda riigile aktiivne roll praamiliikluse korraldamises ja teha seda nimelt Tallinna Sadama kaudu, on pärit just temalt. Kui sotsiaaldemokraat Urve Palo seda ellu hakkas viima, siis sai ta piki päid ja jalgu enam-vähem igast suunast, Partsilt ja Atonenilt teiste hulgas.

Praamihanke korraldamine ei läinud skandaalideta. Kui hange välja kuulutati, siis mängis Tallinna Sadam mäkra ja esitanudki pakkumist. Palo oli kohutavalt pettunud. Siis aga selgus, et Leedo pakkumine ei kvalifitseerugi. Korraldati uus hange, ja sinna vedas Palo Tallinna Sadama enam-vähem kõrvupidi kohale. Vahepeal keerutas pahanduse üles rahandusministeerium, mida tollal juhtis Jürgen Ligi, kahtlustades majandusministeeriumit hanke korraldamise reeglite rikkumises. Jäi mulje, et eri erakondade esindajate juhitavad ministeeriumid ei suhtle omavahel üldse, või kui suhtlevadki, siis peamiselt teineteisele jala taha panemise huviga. Leedo omalt poolt kaebas kogu supi kohtusse, aga kaotas.

Tallinna Sadama pakkumine kvalifitseerus hankel parimaks seetõttu, et lubas maksumaksjale 60 miljonit eurot dotatsioonisäästu kümne aasta peale. Kõigist asjadest kõike kõige paremini teadev Ligi kahtles summas. Avalikkusel jäi üle see summa teadmiseks võtta, sest rehkenduskäiku avalikult ei näidatud. Mis on tobe. Riigihangete pakkumised võiksid olla avalikud – kas või pärast seda, kui parim on välja valitud.

Nüüd teatab Leedo, et Tallinna Sadamaga läheb kogu lugu igal juhul 20-25 protsenti kallimaks, ja parastab takkajärele, et see on suur raha küll, eriti temale kui ettevõtjale, aga noh, riik on loll, las taob sinna pappi sisse, palju kulub, mis tal enam sellest.

Teen välja, aga raha ei anna

Muidu räägib intervjuu peamiselt sellest, kui aus, tore ja otsekohene inimene Leedo on. Tema tegi hirmhea teenuse, millega nüüd on lõpp, sest riik peksis ta ebaõiglaselt minema. Praegused pikad praamijärjekorrad peaks olema elav tõendus selle kohta, kui ebaõiglane ja rumal see kõik oli. Lisaks veel see, et Saaremaal sureb elu välja, sest Saaremaa majandus, see on ju Leedo. Küsimusel, miks tema kõrval teised ettevõtjad eriti ellu jääma ei kipu, ta ei peatu. Oligarhi hoiak kumab läbi igast lausest.

Leedo peatub ka visalt levival jutul, et ta on aastate jooksul poliitikute otsuseid kinni maksnud. Selles kontekstis ütleb ta toreda lause: „Olen välja teinud, nendega (poliitikutega – VK) suhelnud, pidu pidanud, kuid maksnud ma pole.“ Moraalses mõttes ei erine poliitikutega ühiste pidude kinnimaksmine ja väljategemine altkäemaksust. Suurettevõtja lauas söönud-joonud poliitikul tekib kergesti surve omaltki poolt mingit lahkust üles näidata, aga nood väljategemised kipuvad siis juba käima maksumaksja raha eest. 

Ühe ämblikuvõrgu asemel teine?

Välistada ei saa, et riik praamiliikluse ümberkorraldamisel ebaõnnestub. Need inimesed, kes praamijärjekordades viie-kuue tunni kaupa istuvad, on arusaadavasti tigedad, ja pea sealt siis tulema ei hakka, et pagana Palo, oli seda Tallinna Sadamat üldse vaja. Ma käsitleksin seda Tallinna Sadama perioodi, mis tuleval sügisel algab, vaheetapina, mis pikemaajalises perspektiivis võiks jõuda selleni, et praamiliiklus läheb jälle eraettevõtja kätte. Suures plaanis ei pea riik tegema seda, mida ettevõtja suudab paremini teha. Aga riik ei pea ka alandlikult leppima eraettevõtja lüpsilehma rolliga.

Praegu on selle vaheetapi eelne olukord: riigi lepingud Leedoga olid nimelt niivõrd viletsad, et jõu õlga, millega takistada Leedot uusi laevu Saksamaale viimast, ei olnud. Nii on Leedol praegu hea naerda ja loopida omalt poolt numbreid, viidates ekspertidele, kelle arvutustele ta tugineb. Rehkendust ta loomulikult ei näita.

Oht, et riigifirma kaudu praamiliikluse korraldamine osutub sama läbipaistmatuks või veelgi hullemaks, kui ta enne oli, on muidugi täiesti olemas. Et ühe ämblikuvõrgu asemel tuleb teine ämblikuvõrk. Kristen Michal, praegune majandusminister, on esialgu kuss mis kuss. Mine tea, võib-olla on tal valmimas uus rehkendus, mis peaks tõendama, et Palo keeras käki kokku. Arvestades aga, et Tallinna Sadama nõukogu dirigeerib reformierakondlane Remo Holsmer ja seal istub ka Kalev Lillo, kes mäletatavasti oli koos Michaliga koos RE musta raha skandaali peategelasi, siis pole see ülearu usutav.