Naisettevõtjal sobiks pidada näiteks juuksurisalongi, lillepoodi, raamatupidamisbürood või äärmisel juhul mõnd kohvikut. Aga kindlasti ei tohiks tal tegemist olla ehitusega, keeruliste tehnoloogiatega või – mis kõige hullem – autoremondiga, kirjutab Äripäeva ajakirjanik Kadri Põlendik.

- Äripäeva ajakirjanik Kadri Põlendik.
- Foto: Andras Kralla
Vähemasti selline mõtteviis paistab valitsevat
maksuametis, kui alustav ettevõtja tõmmatakse liistule puhtalt seetõttu, et
tema sugu ja plaanitav ettevõte ei sobi maksuhalduri meelest kuidagi kokku. No tõesti, kuidas siis naine saab ehitusega tegeleda? See on ju must ja raske töö. Pealegi, mida üks naine üldse ehitusest teab!
Sellist suhtumist ei saa muidugi ainult maksuhaldurile pahaks panna, väga paljude arusaamad naiste ja meeste töödest on ikka veel iganenud. Mis siis, et praegusel ajal tekib üha rohkem juurde üksikemasid, kes peavad kõigi kodutöödega ise hakkama saama, ka pragunenud seina krohvimisega või veetorude vahetamisega. Samamoodi on paljudel naistel huvi traditsiooniliselt mehisemate alade vastu.
Naine remondib autot
Näiteks tegutseb Rakveres korstnapühkija, kes on õrnemast soost. Mõni aasta tagasi jõudis telesse uudis naisest, kes remondib Tallinnas autosid. Mõlemad on oma töö tõttu saanud imestunud pilke, autoremonditöökojas isegi halvakspanu. Huvitav, kui nad asutaks oma firma, kas siis tuleks ka maksuamet uksele koputama.
Miskipärast ei pöörata sarnast tähelepanu meestele, kes tegelevad justkui naiselike aladega. Programmeerimine oli 1980. aastatel täielikult naiste ala. Kui palju nüüd teatakse naissoost programmeerijaid? Aga teadupärast on ju ka ettevõtlus meeste pärusmaa, seega igasugune püüe pliidi tagant ärimaailma sukelduda on igatpidi kummaline ja kahtlane käitumisviis.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!