Profirattur Rein Taaramäe minek Venemaa klubi palgale paneb ühe silma naerma ja teise nutma, leiab Äripäeva toimetaja Rivo Sarapik.
- Äripäeva toimetaja Rivo Sarapik. Foto: Andras Kralla
Rõõmustab rattasõber minus –
mees sai hea lepingu tiimiga Katjuša, kus saab lasta oma talendil särada ning võimed maksimaalselt kasutada. Pärast mitut tervisest tingitud näguriaastat on seitsme meeskonna huvi teda palgata ambitsioonikale ja auahnele sportlasele kindlasti meelitav.
Nutma puhkeb aga eestlane minus. Katjuša pole ainult Vene rattatiim, vaid seda rahastavad muu hulgas Vene riigifirmad, näiteks
Gazprom ja Rostec. Neist viimase omaniku, Venemaa presidendi
Vladimir Putini ametisse pandud juhi Sergei Tšemezovi vastu kehtestasid Lääs ja EL mullu sanktsioonid. Samuti Gazpromi vastu
Venemaa tegevuse tõttu Ukrainas.
Võib küsida, mis on sportlasel sellega pistmist. Tema ju teeb vaid oma tööd – sõidab rattaga ja püüab seda võimalikult hästi teha. See on samas vaid pool tõest. Sportlane töötab ka sanktsioonidega piiratud ettevõtete heaks. Ükski sponsor ei anna meeskonnale niisama raha. Eelarvesse süstitud summad konverteerib tiim ettevõtte reklaamiks. Sellepärast kannavad sportlased, saateautod ja bussid ettevõtete logosid, et need näiteks võistlustel tele-eetris ja mujal meedias silma jääks. Rohkem tähelepanu tähendab rohkem reklaami, mis tähendab rohkem käivet sponsorile.
Suhtumine muutus
Ratturit motiveerisid ilmselt palk ja võimalused, mitte poliitika. Ideaalis nii võikski olla, et ei pea muretsema tööandja omaniku jõuvõtete ja õõnestava käitumise pärast, vaid saad keskkonda vaadata. Taaramäe suhtumine rattasporti näikse pärast karjääri kõigutanud tervisehädasid olevat muutunud. Profikarjääri alustas ta Prantsuse tiimis Cofidis ja saavutas selle logo all ka esimesed suuremad võidud. Nii ei kiirustanudki ta varem, enne mullu Astanasse minekut, tiimi vahetama – ehkki senise tööandja arendamine ja tugi talle kohati soovida jättis. Tänulikkus meelitas jääma.
Nüüdseks on sportlane teist meelt ning tiimivalikul on tasu olulisem. Näiteks eelmisel aastal Cofidisest Astanasse suundumise eel kommenteeris ta, kuidas palk on uue meeskonna puhul tähtsaim kriteerium. Tõsi, tänavu ta enda sõnul "rahale suurt tähepanu ei pööra". Siiski on tasu oluliseks pidamine ka mõistetav, sest tipptasemel rattasport on esiteks konkurentsitihe ning teisalt ka tervist laastav ohtlik ala, kus vigastus võib päevapealt karjäärile ehk teenistusele kriipsu peale tõmmata. Nii tuleb praegusest ajast võtta maksimum. Samuti suhtuvad nii oma liikmetesse klubid – kui sinust kasu pole (loe: võite ei too või võitjaid ei abista), siis nägemist, ja lepingut ei pikendata või sõlmita.
Mis see fänni asi on, kes profi palkab? On, sest fännideta poleks ka tippsporti, tiime ning häid lepinguid ja sissetulekuid. Pealtvaatajate tähelepanu ja rahakotirauad on põhjus, miks ettevõtted aladesse panustavad. Lisaks on Taaramäe mind rattaspordini toonud. Tema 2011. aasta edu Prantsusmaa velotuuril viis mu tee rattapoodi ning peagi sadulasse. Aasta hiljem
pedaalisin tema toetuseks 3500 kilomeetrit Tallinnast Pariisi. Pean temast kui ratturist lugu.
Nii olengi segaduses, kuidas andekale sõitjale edaspidi kaasa elada nii, et ei toetaks neid, keda ei soovi.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”