Kas vangi viib maailmavaade või lauslollus?

Terve selle nädala on kestnud Tallinnas Eesti esimene terroriprotsess, kus süüdistatakse kahte Tallinna noormeest Ramil Khalilovit ja Roman Mankod oma Eestist Süüriasse putkanud terroristist sõbra Ivan Sazanakovi toetamises.

See on seni pretsedenditu kaasus, mille teevad keeruliseks kaudsed süüdistused tegude eest, mis iseenesest pole illegaalsed. Need on seda aga siis, kui tehakse teadmises, et elatakse kaasa pesuehtsale terrorit külvavale islamivõitlejale. Teisalt on süüdistatavate noormeste mälu ülikehv ja paljud põhjendused jaburad. Oma käitumist argumenteerivad Khalilov ja Manko islami tavadega, millest aga ei kohus ega ülejäänud Eesti ühiskond päris täpselt aru saa.

Võib-olla me mõistame neid hukka lihtsalt enda ignorantsusest? Või vastupidi – kas oleme neid logisevaid seletusi uskudes ise ullikesed, lastes end kahel potentsiaalsel radikaliseerunud islamistil tursaks rääkida?

Kahtlase eesmärgiga manöövrid

Kapo jälgis pikka aega n-ö surnud meilikontot, kus Sazanakov Süüriast ja Khalilov Eestist sama postkasti sees üksteisele kirjutasid ja regulaarselt neid kirju ka kustutasid. Milleks selline varjamine? Khalilovi meelest on see väga mugav viis suhtluseks ja ta tegi isegi oma naisega samasuguse konto, kui viimane õppis Peterburis. Jagatud paroolidega postkast pole ju keelatud.

Eesti moslemite kogukonnas korraldati Sazanakovite perele korjandus. Kas see oli organiseeritud terrorismi toetamine, küsib prokurör Laura Vaik. Moslemid ise ütlevad, et Eestist enne ülejäänud peret lahkunud Sazanakovi abikaasa Lolita vajas koos lastega korteri üürimiseks ja remondiks raha. Moslemite seas on üksteise aitamine elementaarne, see on nende usu A ja O.

Üdini normaalne on moslemite kinnitusel ka selliste abikäe ulatamiste varjamine. Inimesed ju ei taha, et kõik teaksid, et just nemad on plindrisse sattunud ja vajavad hädasti abi. Kas see on kogukonna sees hästi toimiv intuitiivne crowdfunding või lihtsasti ära kasutatav seltskond, kes isegi ei küsi, kellele ja milleks nad tegelikult raha annavad? Kapos käivitas igatahes häirekella pealt kuulatud telefonivestluses rõhutatu, et Lolita aitamist tuleb hoida salajas.

Lisaks andis Khalilov Süürias ka isiklikult Sazanakovile üle sularaha. Per se pole ka see keelatud, kuid jääb küsimus – kas ta tõesti ei saanud isegi kohapeal olles aru, et toidab peost terroristi? Samas ei saanud Khalilov enda sõnul üleüldse aru isegi sellest, et Süürias ära käis. Ta mõtles, et on ikka Türgis. Imelikud ei tundunud ka tulirelvad, mida ta „võib-olla“ nägi.

Radikaliseerunud või mitte?

Sazanakovite pere on selgelt radikaliseerunud, nad saadavad Süüriast pilte, kus isa-tütar poseerivad mõlemad uhkelt automaatrelvadega ja ema on peidetud burkasse. Kas moslemite kogutud raha läks tõesti Lolitale remondirahaks või tegelikult terroristide taskusse, seda teavad lisaks Allahile ilmselt tegelikult ka kohtu ees seisvad Khalilov ja Manko. 

Kaitsjatel on raske neid kaitsta, sest nad annavad väheusutavaid ja vasturääkivaid selgitusi. Süüdistajal on neid raske süüdistada, sest tõendusmaterjal on valdavalt kaudne. Ilmselt lasub kohtunik Helve Särgaval ka teatav avaliku arvamuse taak – kuidas edasi, kui ta mõistab õigeks ilmselgelt kahtlased tüübid, kes toetavad äärmuslasi?