Roheline raamat riigile

Viimastel aastatel on eriliselt hoogustunud nn roheliste raamatute koostamine. Roheliste raamatute formaat tuleneb Euroopa Komisjoni dokumendipoliitikast. Need on erinevaid eluvaldkondi käsitlevad analüüsid, mis on liikmesriikidele nö juhendmaterjalideks vastavate arutelude ning seadusandlike muudatuste tegemiseks. Nii imporditaksegi kohalike roheliste raamatute loomisel meie ühiskonda mõningaid euroametnike soovmõtlemisest või eluvõõraste piirangute kehtestamise tuhinast tulenevaid küsitavusi. Näiteks toitumise rohelise raamatu projektis on kirjas mõte piirata suhkru liigset tarbimist magusamaksuga. Alkoholipoliitika rohelisest raamatust on seadusandlusse jõudmas ettepanek eraldada  poodides alkoholiosakonnad läbipaistmatute seintega ja keelustada alkohoolsete jookide müük tanklates. Mõlema idee vastu on meie kohalikud erialaliidud jõuliselt protestinud, tuues välja nende ebaproportsionaalsuse ning eesmärkidele mittevastavuse.

Eesti võiks olla edukam, kui roheline raamat koostataks ka riigiaparaadile. Selles lepiksid riigiaparaadi eri osapooled kokku, et bürokraatiat tuleb sihikindlalt vähendada. Ja et lõpetataks seadusandluse, sh  küsitava väärtusega keeldude loomine justiitsministri poolt kirjeldatud turborežiimil.

Ühe piirangu näide

Tänavu aasta algusest hakkas Eesti kehtima uus piirang – kõik lotopiletite ostjad peavad end isikut tõendava dokumendiga identifitseerima. Selleks, et lotomängust sõltuvusse sattunud, kes tahavad end hasardist vabatahtlikult võõrutada, ei saaks lotopileteid enesevälistuse korras osta. Piirangu seadmisega tegelenud ametnike hinnangul elavat Eestis selliseid inimesi umbes 13 000. Reaalselt oli veebruari keskpaiga seisuga enesevälistuse lotomängudele ja spordiennustustele seadnud omale 133 inimest. Ametnikke, poliitikuid ja riikliku lotofirma töötajaid, kes antud piirangu ettevalmistamise ja rakendamisega olid ja on seotud, tuleb kokku tõenäoliselt rohkem. Rääkimata sadadest tuhandetest lotomängijatest, kellele on tekitatud põhjendamatuid ebamugavusi.

Tegemist on vaid ühe näitega protsessist, mida nimetan keeluaja kehtestamise katseteks. Eesti riigis tegeleb üha rohkem ametnikke mõne uue keelu kehtestamisega või siis juba kehtestatud keeldude täitmise kontrolliga või täitmata jätmise eest karistamisega. Riigi rohelises raamatus peaks kokku leppima, et kehtestatakse vaid selliseid keelde, mis tagavad ühiskonnas julgeoleku ja turvalisuse, võrdse konkurentsi ja kohtlemise ning põhiseadusest tulenevad õigused. Praegu on osa poliitikuid valmis keelama juba asju, mis pole meil veel probleemiks saanudki (nt burka kandmise keelustamise ettepanek). Või siis nähtusi, mida pole võimalik täpselt defineerida (vihakõne, poliitilised ebakorrektsed sõnad). Ning sattunud keelamisega suisa narrustesse (peaminister Taavi Rõivas keelas üksvahe endale ebameeldiva Tallinna Televisiooni reporterite sissepääsu valitsuse pressikonverentsidele).

Rahandusminister Sven Sester on rääkinud vajadusest avalikku sektorit koomale tõmmata, ent tegelikkuses palkavad ministeeriumid ametnikke jõuliselt juurde. Eesti oleks märkimisväärselt edukam, kui kas või osa tänastest ametnikest oleks sunnitud ümber õppima ning mõnele tootvale tööle siirduma.

Keeldude asemel usaldus

Kes peaks hakkama riigile rohelist raamatut koostama? No kes siis veel kui ametnikud ise – n-ö eneseregulatsiooni korras! Kui edumeelsemale osale ametnikkonnast antakse ülesandeks panna oma aparaat efektiivsemalt tööle ning neile hakatakse maksma tulemustasu tõhusate bürokraatiakärbete eest, saavad nad tõenäoliselt hakkama.  Erasektor ja meedia võiksid seda protsessi toetada, andes riigi rohelise raamatu koostajatele tuge nii protsessis osalejatena kui avaliku arvamuse kujundajatena.

Eestis juba oluliseks mõjuriks kujunenud kodanikuühiskond suudab paljudes valdkondades, mida riik peab samal ajal oluliseks keeldudega reguleerida, ise märkimisväärse tõhususega asju korraldada. Naabrivalve, toidupank, pressinõukogu, erialaliidud, kogukondlikud initsiatiivid, klubid, seltsid, usulised organisatsioonid…

Selmet võtta vastu reaalsusega nõrgalt sidustatud käsulaudu, peaks riigiaparaat austama kodanike valikuvabadust ning soodustama ühiskondlike hoiakute kujundamist. Parim profülaktika noorte tervislike eluviiside saavutamiseks on toetada tegevusi, mis panevad nad aktiivselt sportima või soodustada erinevaid huvitegevusi.

Keelata aga võiks hoopiski ametnike hulga vohamist. Kehtestades näiteks reegli, et kui mõnes ametkonnas luuakse uus ametikoht, tuleb samas organisatsioonis samal tasemel koondada kaks senist ametit.

 Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkuri Edukas Eesti raames.