Riigi ettevõtted saagu meie varanduseks

Praegu on keeruline riigi ettevõtteid isegi maksumaksjatena neid endi omadena tunnetada (sestap kirjutan lahku). Riigipoolne ettevõtete juhtimine ja kontroll omanikustaatuse kaudu võib olla tingitud nii julgeolekust kui ka turuolukorrast, kuid kummalgi juhul ei ole tegu vajadusega kontrollida ja juhtida neid täies ulatuses.

Mitmeski ettevõttes ja valdkonnas on vajadus lisainvesteeringute järele, ilma milleta on ettevõtte olemasolu või kasv pidurdatud ning lisaraha peavad maksma maksumaksjad. Liiatigi kerkib järjest üles näiteid, mida oleks aidanud vältida kaasomanikud erasektorist.

Raudteevõrgu nüüdisajastamine ning ka näiteks läänesuuna raudtee taasehitamine on kapitalimahukad projektid, rääkimata RailBalticu omafinantseeringust. Eesti Energia, Elektrilevi ja Eleringi hallatava energiasüsteemi ja elektrivõrgu kaasajastamine kujule võimaldaks oluliselt soodsamalt ja lihtsamalt liita mini- ja mikrotasandi taastuvenergia võimsusi. Sarnaselt elektrivõrguga tuleb investeerida ka lahendustesse, mis kompenseerivad taastuvenergia iseloomust tulenevaid energiapuudujääke. Ka näiteks Tallinna Sadam investeerib moodsatasse praamidesse maksumaksja raha ajal, kui inimeste raha seisab pangakontodel või välismaistes pensionifondides. Inimeste vahetum osalemine oma lennufirmas üheks oluliseks valikukriteeriumiks järgmisel reisil lennufirma valikul.

Lahendus: osaline erastamine

Lahenduseks oleks riigi ettevõtete aktsiate osaline erastamine määratud tingimustel. Olgu selleks määraks siis 49% või 30%, ei olegi nii tähtis. Olulisem on lisaks investeeringute katmisele ja meie ettevõtete tundele lisaimpulss praegu seisvale-kahanevale majandusele. Enamik investeeringuid näidetena toodud ettevõtetesse toob kaasa investeeringud töökohtadesse ja töödesse. Nii saame kompenseerida seda, et siit lahkuvad suletavad ettevõtted majandust negatiivselt mõjutavad. Areneva majandusega on meil võimalus rahastada ka muid olulisi ettevõtmisi, nt maanteede remonti, koolivõrku või piirikaitset.

Ideaalne raha kaasamise vorm oleks meie pensionisüsteem. Kui teistes riikides on mitmete ettevõtete üheks omanikuks eri pensionifondid, siis võiks see olla ka meie lahendus. Lihtsaim näide on terve Soome varustuskindluse eest vastutav Fingrid, milles suurem otsustusõigus on küll riigil, kuid varade omanikuks on ka mitmed pensionifondid.

Seega peaksime iga konkreetse ettevõtte puhul määrama ettevõttele olulise investeeringuvaldkonna ja eesmärgid ning nende kapitalivajaduse. Selline investeerimisvajadus ise ei pruugi olla projektina tasuv, kuid vajalik meie infrastruktuuri või mõne muu olulise (kas või ettevõtte valdkonna piire oluliselt ületavana) küsimuse lahendamiseks.

Elektrivõrgu investeeringud näiteks ei pruugi olla mõistliku aja jooksul tasuvad, kuid võimaldavad suure osa taastuvenergiaga seotud probleeme lahendada. Samavõrd saab nii lahendada varustuskindluse probleeme hajaasustusega seotud piirkondades.

Raudtee investeeringute lihttasuvusaeg ei arvesta elanike taaskolimist väikelinnadesse. Samas on meil kasutada efektiivne meede vähendamaks inimeste kontsentreerumist Harjumaale ning liikluskoormust – tunnine rongisõit Tallinna ja Tartu vahel vähendaks oluliselt liiklustihedust (ja õnnetusi) nende linnadevahelisel maanteel. Tore oleks elada Haapsalus, kui Tallinna kesklinnani on 30 minutit rongisõitu.

Seega vajame reaalset investeeringuplaani sektorite kaupa, vajalike meetodite väljatöötamist ning seejärel juba konkreetseid tegevusi programmiga alustamiseks. Ei pea kõike korraga tegema. Aga ainult Excelile tuginemine muudab kõik projektid järjest vähem tasuvaks. Ja ma tahan, et mulle kuuluks natuke Eesti Energia jaamadest, Elektrilevist, Tallinna Sadamast, Eleringist, Eesti Raudteest ja Elronist. Mine tea, ehk midagi ka Eesti Lootsist või RMKst?

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.