Sel korral polegi tõsiselt head kandidaati, keda valida Eesti uueks presidendiks, leiab ajakirjanik Tiina Kangro.
- Tiina Kangro valiks uueks riigipeaks hoopis kellegi teise. Foto: Postimees/Scanpix
Eesti on juba kord selline maa, kus enamasti on presidentideks valitud neid, kelle puhul isegi ei varjata, et nad on letti löödud hoidmaks ära kellegi teise saamist valituks.
Seekord pole küsimus otse selles (kui trikitamine voorudega ja puhtsümboolsed kandidaadid kõrvale jätta), vaid probleem on, et tõsiselt head kandidaati polegi. Kõigil pakututel on olulisi miinuseid ja seega on küsimus, kellel on plusse ja kui tugevaid.
Eiki Nestor on pika staažiga nomenklatuurnik, nõukaajal karastunud ja pea olematu rahvusvahelise suhtlemise kogemusega, maailmas Eesti eest tegutsejat temast ilmselt ei saaks. Kindlasti on ta meeldiv kodumaalane ja tema valvsa pilgu all kadus Eesti sotside verest igasugune sotsiaaldemokraatlikkus ning SDEst sai praegune kohalikke härrassotse ühendav šampanjapartei. Tema käepuudutus on olnud tugevalt mängus ka selles, et Eesti haigekassast on saanud see, mis ta on, ja et me pensionisüsteem on selline, nagu ta praegu on.
Mailis Reps kõlab ahvatlevalt, sest viie väikse lapsega naispresident oleks uhkem veel kui kolmikud olümpial.
Mailis Reps kõlab ahvatlevalt, sest viie väikse lapsega naispresident oleks uhkem veel kui kolmikud olümpial. Mõistliku meelega poliitiku ja normaalse inimesena on ta vist ainus kandidaat, kel erilisi miinuseid polegi, kuid probleem on selles, et presidendiameti jaoks pole tal ka plusse. Nagu Nestorilgi, puudub Repsil piisav suhtlemiskogemus rahvusvahelisel areenil ja tegelikult tuleks alustada sellest, et ega ta ju ise ka ennast presidendiametis ei näe.
Marina Kaljurand on kahjuks olnud pettumus juba hetkest, mil ta valitsusse kutsumise eest meedias peaministrile puges. See ületas kaugelt hea maitse piiri ja kahandas usaldusväärsust poliitikuna. Diplomaadiametis oli Kaljurand tegija, kuid välisministri kingad on talle suured. Euroopa riigi välisminister, erinevalt saadikust, ei pea heitma Iraanis endale salli pähe, nii et isegi moslemi naisõiguslased kisa tõstma peavad. Ka hiljutine pisarakiskumine Eesti Ekspressis oli valimiskampaania ajal kohatu.
Allar Jõksi puhul hakkas tuluke vilkuma siis, kui ta asus end järjekindlalt ise pakkuma igale kõrgele ametikohale. Ta on tõestanud end inimesena, kes ühe libastunud nalja tapab järgmisega ja on ise veel suures sõiduvees: raske on uskuda inimesesse, kes naljatada püüdes seob ka isikliku naisevõtu presidendiks saamisega. Jõks tundub mittejärjekindel ka vaadetes, mida püüab peita oma elukutse taha.
Show-mehi on meil Kadriorus juba niigi olnud ja juurde poleks vaja.
Mart Helme on vana isaste põlvkonna esindaja, kel puudub sisuline kontakt tänapäevase Eesti ühiskonna ja maailmaga laiemalt. Tema senise karjääri tipp on kahtlemata Jeltsini-aegsel Venemaal suursaadikuks olemine. Ajad on keerulised ja paljudes segadust tekitavad, aga moraalitsev mõisahärra Kadriorus oleks praeguses Eestis kuidagi kohatu.
Jaak Jõerüüt on olnud pikalt riigiteener, kuid on poliitilises mõttes siiski eikeegi. Tema nõukaaegne roll kirjanike liidu kaadri järelevaatajana on nii suur plekk, et seda tuha päheraputamisega kiirelt maha ei pese. Pole ka lugenud välja tema platvormi ühestki viimase aja kirjutisest. Inimesena kindlasti kena ja sobiks ohutuks käesurumispresidendiks kindlasti. Omaaegne kaitseministri kohalt taganemise keeramine justkui heroismiks meenub siiski veidra käiguna.
Nii ei jäägi üle muud, kui anda hääl
Siim Kallasele. Ka sel mehel on palju miinuseid ja see on halb foon, kuid teistega võrreldes on tal ka arvestatavaid plusse. Euroopa kolossides veedetud aeg on vorminud temast poliitiku, kes valdab keeli, oskab käituda, tunneb inimesi ja mängureegleid, sealhulgas mälumängu omasid. Tal on ohtralt teavet, aga ka isiklik arvamus ja võimekus seda ellu viia, mille üks näide oli ka uksepaugutamine 2015. aasta kevadel. Lisaks on Kallas viimane tõsiseltvõetav liberaal Eesti poliitikamasinas.
Tegelikult oleks Eestis veel sobivaid inimesi, kes aga pole sattunud soovijate, soovitajate ega soovitavate nimekirja. Hea meelega annaksin hääle hoopis pika Euroopa-kogemusega teadlasele ja kolmekordsele rektorile, riigikontrolöri tööpagasiga Alar Karisele, kellel on mõistust, kogemust, osavust ja selgroogu. Lisaks ei kolise tal kapis luukeresid. Eks mõne nime leiaks veel, aga paljud ei soovi ka ise sellesse ämbrisse astuda.
Seotud lood
Arvutipargi renditeenus on mugav, säästlik ja (tuleviku)kindel. Green IT tegevjuht Asko Pukk usub, et ettevõtete äriline fookus peab alati olema enda põhitegevusel, sektoril, mida teatakse peensusteni, et olla konkurentidest paremad – just selleks vajaliku aja ja raha renditeenus vabastab.