Naiste ja meeste palk võrdseks. Aastal 2186!

Just sellisele järeldusele jõudis eelmisel nädalal maailma majandusfoorum, kes analüüsis naiste tööturul tegutsemist, töövõimalusi ja palka 144 riigis. Uuringu autorid järeldavad, et pärast 2008. aasta finantskriisi on asjalood meeste-naiste võrdse kohtlemise asjus hoopis halvemaks läinud ja seetõttu pikendasid nad palgalõhe kaotamise hetke mullu arvatud 120 aastalt praegusest poole sajandi võrra kaugemale, tervelt 170 aastale praegusest.

Ka Eestis on Fontese sellesügisese palgauuringu põhjal naiste ja meeste palgavahe eelmise aastaga võrreldes hoopis protsendipunkti võrra kasvanud. Pool kogu Eesti palgarahast koondub 25% töötajate kätte, neist kaks kolmandikku on mehed.

Sel nädalal ilmutab Äripäev järjekordse Palga TOPi, kus paremini makstud tippjuhtide nimistus on traditsiooniline naiste põud. Rahvusvahelises tipp-poliitikas annavad tooni naised alates Saksamaa kantsler Angela Merkelist kuni USA demokraatide juhi Hillary Clintoni ja Ühendkuningriigi peaministri  Theresa Mayni. Eestiski on nüüd esimene esimene naispresident, kuid ühiskonnas tervikuna on naisi juhtide seas vähem ja nad saavad vähem palka.

Seis on ikka päris halb

Maailmas keskmiselt teenivad naised meestest peaaegu poole vähem: mullu 10 778 dollarit meeste 19 873 dollari vastu aastas. Tööturul osalemise määr on naistel meestest väiksem ja naised ei suuda oma paremat haridust majanduslikuks kasuks tõlkida. 

144 riigist on Eesti üldindeksis iseenesest üsna heal, 22. kohal, kuid kui vaadata palgalõhet, siis siin oleme alles piinlikul 73. kohal. Vaid veidi paremad Leedust (25. ja 87. koht) aga märgatavalt kehvemad Lätist, kes üldindeksis 18. ja palgalõhes 56. kohal. Ärme räägigi Soomest, mis on üldindeksis Islandi järel suisa teisel kohal. Maailmas on vaid viis riiki, kus on Soomest väiksem sooline palgalõhe.

Palgalõhe fenomeni pole keegi lõpuni suutnud ära seletada. Praxis toob põhjustena välja isetäituva ootuse (naised kinnitavad oma käitumisega tööandjate statistilise diskrimineerimise aluseks olevaid uskumusi), klaaslae hüpoteesi (sooline diskrimineerimine on kõige suurem karjääriredeli kõrgematel astmetel), klaasliftiefekti (ametialadel, kus naistöötajad on arvulises ülekaalus, suhtuvad ülemused, kaastöötajad ja kliendid neil ametialadel töötavatesse meestesse soosivamalt kui naistesse) aga ka kleepuva põranda efekti (olukord, kus naisi ja mehi edutatakse võrdsel määral, kuid naiste juhtivatel kohtadel töötamist tasustatakse madalamalt).

See kõik on õige ja kindlasti on oma osa ka lapsepõlvel ja perel, kus tüdrukuid õpetatakse olema allaheitlikumad ja vähenõudlikumad. Suureks saades on nad enda väärtuse hindamisel meestest tagasihoidlikumad ja küsivad vähem palka.

Mees lihtsalt küsibki rohkem

Ma näen seda töövestluses pidevalt. Mees küsib enam. Võtame näiteks kultuurkapitali, mis oli mõni aeg tagasi meedias oma juhiotsingutega. Ma arvan, et kultuurkapital saab endale Kertu Saksa näol väärilise juhi, kuid kuna eelnevalt oli mees, ERRi juht Margus Allikmaa kohast/kandideerimisest loobunud väikese, „ainult“ pea 3000eurose palga tõttu, siis jällegi, mis mõtted tekivad? Minu meelest ei ole Saks Allikmaast kehvem juht. Äkki isegi vastupidi.

Aasta 2186 on nii kaugel, et sisuliselt on käed üles tõstetud ja tunnistatud minu jaoks õudsena kõlavat tõsiasja: mehed jäävadki naistest rohkem teenima. See on nagu loodusseadus. Arvestades Eesti kehva positsiooni palgalõhe võrdluses ja halvenevat trendi, kehtib see järelikult ka Eesti kohta. Kordame kõik koos: „Naised saavad ja jäävadki Eestis sama töö eest meestest vähem palka saama.“ Nii praegu kui meie lapse-lapse-lapse-lapse-lapselaste ajal samuti.

Laialdastesse sookvootidesse erasektoris ma ei usu, see on naisi alandav. Kuid üks soovitus mul siiski naistele on. Kui tunned, et sind palgaturul diskrimineeritakse, mine ettevõtjaks, hakka endale ise tööd ja leiba andma. Ettevõtluses ei pea võitlema niipalju sooliste eelarvamustega, seal loevad rohkem sinu oskused. Mis naistel on täpselt sama head, kui meestel. Ehkki palgastatistikat vaadates kipume seda unustama.