Riik ei oska raha säästa

Hiljuti kirjutas Äripäev, kuidas ligi 160 riigiasutust hõlmava printerihanke karmid tingimused on ettevõtjad välja vihastanud, sest hankesse kirjutatud nõuded välistavad mitu tuntud tootjat, piirates konkurentsi ja raisates maksumaksja raha. Ka Tele2 on tänavu osalenud rohkem kui paarikümnel sideteenuste riigihankel, mis panevad mind paraku ettevõtete kriitikale alla kirjutama. 

Sideteenus on üks väheseid teenuseid, mille kulud on aastatega märkimisväärselt langenud ja nii riigi- kui ka erasektori asutustel, kes pole ammu sidehankeid korraldanud, on suur potentsiaal saada teenus kätte senisest vähemalt poole soodsamalt.

Näitena võib tuua ERRi, kes korraldas sideteenuste hanke eeldatava maksumusega 300 000 eurot ja sõlmis parima pakkujaga lepingu ligi kaheksa korda väiksemas summas. Ka SA Innove sidehankest saadud võit oli üle kolme korra suurem.

Liiga palju üksikasjalikke ja paindumatuid nõudeid

Ent hinnavõidu eeldus on asjatundlikult ja läbimõeldult korraldatud riigihange, mille taga on soov saada ja vastu võtta parim pakkumine. Just nendest tunnustest jääb hangetes sageli vajaka.Nagu printerihanke puhulgi, sisaldavad sidesektori riigihanked sageli tohutult üksikasjalikke nõudeid, mille kohta ei ole valmisolekut alternatiivideks.

Tihti näen, et hankedokumentides kirjeldatakse üks ühele ühe turul oleva teenusepakkuja teenust ega olda paindlikud läbi mõtlema, kas asju saaks lahendada ka teisiti. Kui hanke koostaja on ainult Volvoga sõitnud, siis ta tunneb Volvot kõige paremini, kuid kas riigihangetes tohiks olla ruumi mõtlemisele, mis keskendub ühele lemmikpakkujale ja püüdele teha kõik selleks, et temaga jätkata?

Nii leian enda laualt ikka ja jälle hankeid, kuhu on sisse kirjutatud Telia esinduste arv. Kas kultuuriministeeriumi 116 telefoninumbri teenindamiseks ikka on vaja 25 esindust või piisab ka 21st?

Mõnes hankes loetletakse jällegi üles kõik lisateenused, mõtlemata, kas neid teenuseid on päriselt vaja. Kui riigiasutused töötavad üheksast viieni, pole ilmselt 24/7 mehitatud teenindus hädavajalik ning positsioneerimisteenuse asendab igas nutitelefonis niigi sisalduv GPS. Kas sellised nõuded tulenevad teadmatusest või soovist saavutada soovitud pakkuja võit, jääb igaühe enda otsustada.

Ülim eesmärk: riigi raha kokkuhoid

Mõne hanke puhul tekib omakorda küsimus, kas hange on ikka korraldatud soodsaima pakkuja väljasõelumiseks. Kui hanke maksumusvorm küsib hinda vaid paketi kuutasule, aga ei uuri, milline on näiteks kõneminuti hind, siis kuidas saab hankija teada, milliseks kujuneb tema sideteenuse lõppmaksumus? Vastus on, et ei saagi – lõplikud kulud kujunevad siis, kui asutakse teenust kasutama ja laekub esimene arve, sest paketi hinnale (mille võivad operaatorid vabalt hinnastada nulliga) tulevad juurde lisateenused, mille hinda unustati küsida.

Heaperemeheliku hankija ülim eesmärk võiks olla riigi raha kokkuhoid. Pakkuja eesmärk on aga esitada edukas pakkumine heas usus, et parim pakkuja võidab ning selle tulemusel liiguvad kõik telefoni­numbrid võitja ­võrku. Mida arvata aga olukorrast, kus hanke korraldaja kuulutab võitjaks kõik pakkujad ja jätab endale vaba voli otsustada, kellelt teenust osta? Nõnda toimetab näiteks RMK.

Kui hankes sunnitakse konkurendid hinnas võistlema ja pakkumise kokkupanekul vaeva nägema, ei ole aus jätta võitjat valimata ja jääda oma lemmikpakkuja juurde. Minu talupojaloogika järgi käib see suisa hanke põhimõtte vastu, sest mis on sellise hanke tulemus? Kõigi tühi töö, hankija ei säästa midagi ja ärgem unustagem, et kaalukausil on enamasti riigi raha.

Kaotame tingimused, mis on kaldu ühe pakkuja suunas

Minus ei räägi pettumus, et me ei võitnud kõiki selle aasta hankeid. Vastupidi, see aasta on meile hangetelt olnud aegade edukaim.

Ent minu uusaastasoov on, et riigiasutused õpiksid hankeid korraldama. Et hanketingimustest kaoksid nõuded, mida ei suudeta parimagi tahtmise juures põhjendada; tingimused, mis on piinlikult läbinähtavalt ühe pakkuja poole kaldu; ebaproportsionaalsed referentsisoovid ning viimaks – et hanke korraldajal oleks härrasmehelikkust parima pakkujaga ka lubatud leping sõlmida.

Vastasel korral jõuame olukorda, kus ettevõtted loobuvad hangete kadalipu läbimisest ja hanke korraldaja postkasti potsatab vaid üks pakkumine olemasolevalt teenusepakkujalt. Sel juhul võib riik vaid unistada soodsamast sideteenusest, mis on praegu igale erakliendile kättesaadav inimõigus.

Autor: Argo Virkebau