Planeeritav teedemaks on ebaõiglane, kui puudutab üksnes kõige suuremaid sõidukeid ning kui maksutulu suunatakse mujale kui maanteedesse tagasi, kirjutab transpordiettevõtja ja riigikogu liige Einar Vallbaum (IRL).
- Einar Vallbaum Foto: Arno Mikkor
Uue autoveoseaduse ettevalmistamise protsess on erinevatel põhjustel vinduma jäänud, üheks põhjuseks on eestvedajana majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnike sõnul soov arvestada autovedajate arvamusega. Praeguseks on ühe seadusemuudatusena otsustatud, et 2018. aastaks rakendatakse enam kui 3,5 tonni kaaluga veoautodele teekasutusmaks.
Autovedajad peavad seda konkurentsi silmas pidades mõistlikuks, kuna seni on Eesti ja Soome ainsad Euroopa Liidu liikmesmaad, kelle veokid tasuvad läbisõidetavates riikides makse ja panustavad nende taristusse, kuid teiste riikide veokid siin sama tegema pole pidanud. Samal ajal on aga Eesti vedajad tasunud Eestis raskeveokimaksu, mis seab siinseid vedajaid ebavõrdsesse konkurentsipositsiooni Eestit läbivate teiste riikide vedajatega. Seega on teedemaksu kehtestamine õiglane ja õigustatud.
Maksud õigesse kohta
Murekoht on aga maksudest laekuva tulu suunamine. Autovedajad on seisukohal, et teedemaksust saadav tulu peaks olema kindlasti sihtotstarbeliselt suunatud sektori arengusse ja teede korrashoiuks. Autovedajate lisamaksustamisest ei tohi saada nende karistamine. Maanteede alarahastuse üheks põhjuseks ongi just kütuseaktsiisist saadud tulu suunamine osaliselt teistesse sektoritesse.
On raske vaielda fakti vastu, et autovedajad on andnud olulise osa majandusarengusse ja inimeste heaolu kasvule. Seega oleks igati õiglane, et kõik maanteetranspordi maksustamisest saadud tulud oleksid sihtotstarbeliselt suunatud sama sektori arengusse- maanteetranspordi projektidesse, sealhulgas infrastruktuuri ja keskkonnaprojektidesse. Saadud maksude suunamine teiste transpordiliikide rahastamisesse või muude kulude katmisesse nimetatud tuludest ei oleks õiglane. Ega ka mitte eetiline. Nii mõnedki Euroopa riigid on seda põhimõtet silmas pidades pakkunud vedajatele maksusoodustusi. Näiteks pakub Saksamaa maksusoodustust uue keskkonnasõbraliku sõiduki soetamisel, Belgias ja Poolas saab aga osa kütuseaktsiisist tagasi taotleda.
Kohustused võrdseks
Teine murekoht on seadusemuudatuse ühetaolisus. Ka transpordisektorit peaks iseloomustama konkurentsineutraalsus ning võrdne kohtlemine, seega oleks aus maksustada kõik veoaautod, kaasa arvatud 3,5tonnise täismassiga veoautod ehk nn N1-kategooria kaubikud. Kokku on Eesti liiklusregistris arvel umbes 100 000 veoautot, kuid nendest üle 3,5tonnise täismassiga tasulisi autovedusid tegevaid veoautosid on vaid 15% ehk 15 000. Teid kasutavad aga kõik. Teedemaks sõltuks teede koormisest, mis diferentseeriks tariifid, seades kergemad veokid väiksema koormise tõttu eelisseisu.
Lisaks on oluline keskkonnafaktor. Suurte, üle 12tonniste raskeveokite maksustamisega annab riik signaali, et mõistlikum on seotada väiksemaid sõidukeid. See aga tähendaks väikeste maksuvabade sõidukite arvu kasvu maanteedel, mis tähendaks veelgi enam ummikuid, rohkem heitgaase ja keskkonnasaastet. Tegelikult taotleme ju vastupidist nii sõnades, tegudes kui ka mõtteviisis.
Et maanteede korrashoid on pikka aega olnud alarahastatud, siis soovitavad autovedajad riigil tõsiselt kaaluda aastamaksu kehtestamist ka sõiduautodele. Kokku kahjustavad ja kulutavad tavasõidukid maanteid rohkem, eriti talvisel hooajal naastrehve kasutades. Aastamaks võiks sõltuda CO2 väljaheitest ning olla vahemikus 30-50 eurot. See maks ei lööks autoomanikke jalust, ent saadav lisaraha annaks võimaluse rahastada sõiduteid umbes 20 miljoni euro eest aastas.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.