Teeme Eesti taas suureks

Ettevõtja Rain Lõhmuse tsitaat, et Eesti on nagu vanaema, kes elab õndsas teadmatuses läbi noorusaegu, võtab tabavalt kokku meie viimaste aastate majanduses ning riigikorralduses toimunu. Kunagised julged reformid asendusid tasapisi peenhäälestusega, mis tõi kaasa ambitsioonide ja fookuse kadumise.

Kui hästi juhitud ja kindla dividendipoliitikaga ettevõtted püüavad esmalt olla võimalikult efektiivsed ning maksavad omanikele nende kasumiosa välja alles pärast reaalse tulemuse teenimist, siis riigieelarve tegemisel koormatakse see kohe kallite kohustustega, mille katteallikateks vajalikud ressursid tuleb alles tulevikus koguda. Valijatele antud populistlike lubaduste täitmiseks iga hinna eest maksude akumuleerimine, kiired ja läbimõtlemata finantsotsused ning nõrk juhtimisvastutus on kaasa toonud meie ettevõtete konkurentsivõime languse. Tootmissisendite hinna ootamatu ning ülikiire tõstmine ning naaberriikidele kandikul trumpide kätteulatamine ei ole majanduspoliitika, mille üle saaksime uhked olla.

Eesti vajab restarti, täiesti teistsugust mõttemaailma, suurte sihtide seadmist ning üksmeelset koostööd püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Viimase kümne aasta jooksul on riigi osakaal majanduses kasvanud 33%lt 41%le, ja seda veel parempoolsete erakondade eestvedamisel. Ettevõtluskeskkonna halvenemine tõmbab pidurit välisinvesteeringutele, mis toob väikese viitajaga kaasa vähem töökohti, millele järgneb suurem väljaränne, väiksem sündivus ning riigiaparaadi ja pensionäride ülalpidamiseks kohaliku elanikkonna maksukoormuse tõus. Suund on täiesti vale.

Õigele rajale naasmiseks tuleb:

1) koostada pikaajaline Eesti majanduse konkurentsivõimet toetav põhikiri, millele kõik riigikogus olevad või sinna tulevikus kuuluvad erakonnad on kohustatud alla kirjutama. Iga kümne aasta järel programmi vajadusel kaasajastatakse. Põhikiri toob detailselt välja Eesti majanduspoliitika võtmepunktid, mis ei kuulu ühegi partei poolt vaidlustamisele. Valitsuse, kes läheb oma tegevusega selle dokumendiga vastuollu, kutsub president tagasi. Nii on tagatud, et maailmavaatest hoolimata liigutakse pidevalt ühise eesmärgi poole. Stabiilne ning prognoositav keskkond on aga just see suhkrutükk, mis nii välisinvesteeringud, ettevõtjad kui ka majanduskasvu sipelgatena enda poole meelitavad;

2) luua Eesti Panga juurde juhtivatest rahandusekspertidest tarkade kogu, mille ülesandeks on teostada riigikokku hääletusele minevate majandusteemaliste seaduseelnõude mõjuanalüüs. Tarkade kogul on õigus panna kõigile Eesti majanduskeskkonda ja ettevõtete konkurentsivõimet kahjustavatele seaduseelnõudele veto ning vajadusel takistada riigieelarve vastuvõtmist. Tarkade kogu valib ja nimetab viieks aastaks ametisse Eesti Vabariigi president;

3) muuta avalik sektor valitsemise asemel inimesi teenindavaks üksuseks, kus kaasaegsete internetilahenduste abil saab kodanik oma asjad ka kodust aetud. Hea näide on e-maksuamet, mis oma innovatiivsete projektidega on olulisel määral säästnud inimeste aega ning samal ajal efektiivselt suunanud osa tööjõudu tagasi erasektorisse, kus on töökäsi puudu. Meie valitsussektoris töötab pea 120 000 inimest, mida plaanitakse nelja aasta jooksul alandada 3500 inimese võrra. Tempo on liiga aeglane. Kulude vähendamiseks ning tulude suurendamiseks tuleb kindla tegevuskava järgi suunata enam personali tootvale tööle, kasutades vajadusel ümberõppe võimalusi;

4) kaasajastada haridussüsteem, koolitades täpselt nii palju ja seda, mida turg vajab. Eesti lapsed on andekad ja näitavad PISA testides järjekindlalt tipptulemusi. Põhiharidusega on asjad kenasti, aga sealt edasi lähevad lood lappama. Gümnaasium on ettevalmistus ülikooliks, kuid ühiskonna ja vanemate survel läheb sinna liiga palju noori, kelle võimed või huvid pole piisavad akadeemiliseks karjääriks, mistõttu meil napib nii häid oskustöölisi kui ka ettevõtjaid. Kvaliteetsed ametikoolid tuleb taas au sisse tõsta;

5) lõpetada edukuse karistamine kõrgemate maksudega. See motiveerib kõiki uusi tulijaid end enam harima, olema ettevõtlikumad, nutikamad ning rohkem tööd tegema. Kui riik on ettevõtja või muidu eduka inimese vastu kena, aitab ka viimane riiki hea meelega. Ta on tänulik keskkonna eest, mis aitas tal nii kaugele jõuda, ning annab annetustena ning isikliku eeskujuga ühiskonnale kordades enam tagasi, kui kuri riik oleks teda kõrgema tariifiga maksustades iial kogunud;

6) julgeda rohkem oma peaga mõtelda ning mitte täitma kõiki Euroopast tulevaid rumalaid algatusi saksa täpsusega. Fookuses peab olema oma riigi ja rahva heaolu.

Eesti on praegu küll õndsas teadmatuses kauneid noorusaegu meenutav vanaema, kuid õnneks on tal ka üks väga tragi lapselaps, kes on korduvalt memme ammuseid edulugusid kuulnud ning ihkab nüüd üles ehitada päris oma loo. See on lugu, millesse ta usub, mis tooks taas rõõmu ta perre ning muudaks paljud naabrilapsed kadedaks. Pannes just paberile oma unistuse täitmise tegevuskava esimesed punktid, äratas ta silmade särades lõunauinakut tegeva vanaema ning ütles talle õhinal:”Teeme Eesti taas edukaks!”

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.