Valelik valitsus

Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal oli opositsioonis praeguse valitsuse juhterakonna Keskerakonnaga väga ladus ja konstruktiivne koostöö. See põhines sarnastel seisukohtadel paljudes ühiskonda ärritavates küsimustes. Nimetagem siinkohal presidendi otsevalimisite toetamist, e-valimiste kaotamist või vähemalt läbipaistvaks ja kontrollitavaks muutmist, vastuseisu Rail Balticu rajamisele uuele trassile, tulumaksuvaba miinimumi tõstmise vajadust, vastuseisu eelmise valitsuse rumalale aktsiisipoliitikale, kriitika paindumatu ja osaliselt paratamatult ebaõnnestuva haldusreformi suhtes jne.

Paraku pidime kohe pärast uue valitsuse moodustamist oma senise konstruktiivse partneri usaldusväärsuses pettuma. Vähe sellest, et peaminister Jüri Ratas lasi pikema jututa valitsuses ohjad haarata sotside juhil Jevgeni Ossinovskil, kes aega viitmata asus propageerima ja ellu viima oma vasakradikaalseid ideid, ka valitsus tervikuna vilistas igasugustele katsetele võtta kasutusele uus poliitiline kultuur ja asuda poliitikat ellu viima koalitsiooni-opositsiooni dialoogi vormis, kuigi võimule tulles oldi just seda lubanud.

Tehti aga otse vastupidi. Juba esimestel nädalatel suruti riigikogus läbi majandusele laostavalt mõjuv maksumuudatuste kobareelnõu - praktika, mida Reformierakonna puhul Keskerakond teravalt kritiseerinud oli. Ka enamikus muudes opositsiooni päevil firmamärkidena kinnistatud küsimustes (vt. eespool toodud loetelu) tehti silma pilgutamata kannapööre.

Kõik on valesti

Uues valitsuses on pettunud kõik: nii ettevõtjad kui kodanikud, sest iga päevaga saab üha selgemaks, kui küüniline, sõnamurdlik ja valelik uus valitsus praktiliselt kõigis oma ettevõtmistes on. See puudutab nii maksumuudatusi, pensionireformi, haldusreformi, Rail Balticut, presidendi otsevalimisi ja suhtumist poliitilisse vastutusse ning korruptsiooni. Kus on siis opositsioonis nii resoluutne Keskerakond, kui praegu tulevad jutuks Tallinna Sadam, Estonian Air, Arsenal ja Ärma? Ohjad on ju Ratase käes? Või on ohjad siiski kellegi teise käes, kes ei luba Ratasel valitsuse kogu võimutäiust rakendada, et korruptsiooni mädapaised lahti lõigata?

Omaette teema on muidugi Keskerakond, Venemaa ja venelased. Ma ei hakka siinkohal analüüsima hallipassimeestele kodakondsuse nullvariandi kehtestamise juriidilisi, moraalseid, eetilisi ja administratiiv-poliitilisi aspekte. Panen selle kõrval lihtsalt kirja kõneka rea alasti fakte: koostööleping Putini võimuparteiga Ühtne Venemaa, Yana Toomi visiidid Süüriasse, mõistev suhtumine Krimmi annekteerimisse Venemaa poolt, Venemaa rolli eitamine Ida-Ukraina sõjas, vene keele legaliseerimine Eesti õigusabisüsteemis ja kava kaotada 60 protsendi eesti keelse õppe nõue venekeelsetes gümnaasiumites. Loomulikult on igal erakonnal oma programm ja oma valijaskond. Aga kõik eespool loetletud seisukohad revideerivad kõige jõhkramal ja ühiskondlikku diskussiooni ignoreerivamal moel neid ühiskondlikke kokkuleppeid, mis Eestis on varasematel aegadel (ja tihti väga valuliste kompromisside tulemusel) saavutatud.

Riigikogu ummikseisus

Kui esimesel paaril nädalal võis Jüri Ratas oma südamliku moega veel kedagi uskuma panna, et teerulli ajad eesti poliitikas on jäänud minevikku, siis praegu võib ta veel ära petta vaid poliitikast kaugel seisvaid inimesi. Ja varsti, kui need inimesed hakkavad uue valitsuse maksupoliitika, pensionireformi ja riigieelarve arutu kurnamise tulemusi omal nahal tunda saama, ei õnnestu see enam isegi nende puhul. Liiga kauaks võimule jäänud Reformierakond pidi jalga puhkama, see oli selge. Ent praegune uus koalitsioon pole tegelikult mingiks õhku puhastavaks alternatiiviks. Kui aus olla, siis on kujunenud patiseisule ainult üks lahendus: riigikogu erakorralised valimised.